Heiki Pruuli olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Heiki Pruul
, harrastussportlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olümpia lipp
Olümpia lipp Foto: Reuters

Harrastussportlane Heiki Pruul kirjutab Postimehe esseekonkursi «Võit iga hinna eest?» raames, et sport pole ainult medalite võitmine, vaid ka eeskuju lastele.

Maailmas, kus elab enam kui 7,5 miljardit elanikku ning mille rahvaarv suureneb iga sekundiga, on selge, et väga paljudele meist jäävad olümpiamängud, rääkimata medalivõidust, pelgalt helesiniseks unistuseks. Paljudele jääb unistuseks isegi võimalus pealtvaatajana olümpiamängudel osaleda ning lähim kokkupuude selle sündmusega toimub kas teleekraani vahendusel või ilusamatel hetkedel  kohalikke sangareid lennujaamas tervitades.

Vaatamata sellele leidub me ümber tuhandeid inimesi, kes panevad spordiriided selga ning astuvad toast välja. Kas siis jooksmiseks, rattaga sõitmiseks või mõne muu spordialaga tegelemiseks. Need inimesed leiavad tee sportimise juurde sõltumata kellaajast, ilmast ning meeleolust.

Paljud astuvad toast välja, kuna on sõlminud mõne kihlveo. Mõni paneb spordiriided selga, et vähendada kehakaalu, teine teeb sedasama, et põgeneda kodust ning leida võimalus olla iseendaga. Igaüks leiab endale põhjenduse, millega ta oma tegevust õigustab, ning kui keegi julgeb küsida: «Aga miks sa jälle pead minema?», siis kõlab vastuseks kas mühatus või parematel päevadel pikem vastus: «Ah, sa ei mõista ju nagunii, mis ma ikka selgitan.»

Leidub ka neid, kes tegelevad spordiga ning seejärel ütlevad, et nad teevad seda, et olla eeskujuks oma lastele. «Võibolla oma eeskujuga ma ärgitan oma last spordiga tegelema ja võibolla just temast saab tänu sellele meie uus olümpiavõitja.» Ka selliseid mõttekäike võib kohata ning kuulates pärast hiljuti lõppenud korvpalli Euroopa meistrivõistlusi kommentaare Balkani maade tugevast sportmängude tasemest, oligi ühe põhjusena välja toodud: lastel on head eeskujud ning nad soovivad olla samasugused.

Seega, kas minu täna jalga pandud tossud või lapsega koos tehtud kaks kõhulihaste harjutust võib meile tuua põlvkonna või paari pärast uue olümpiavõitja? Või kui mitte kohe olümpiavõitja, siis kõrgel tasemel sportlase, kelle võistlemine naelutab rahva hiliste öötundideni teleri ette?

Kindlasti leiab pessimiste, kes ütlevad, et pole vaja ennast ületähtsustada ning hea, kui su laps lihtsalt pätiks ei lähe. Samas on palju optimiste või vähemalt optimistlikuma ilmavaatega inimesi, kes leiavad, et ega see ju halba ka tee, kui ma spordin. Võibolla jääbki midagi lapsele külge ja võibolla tema ongi see meie sportlik Nokia? Kindel on aga see, et kui ma oma tegevusega lapsele eeskuju ei anna, siis on lootus, et laps leiab endas kutsumuse hakata spordiga tegelema, surnult sündinud.

Haarates kinni viimasest mõttest, võib üldistusena öelda, et minu jalga pandud jooksususs on see, mis aitab kauges pensionipõlves, pisar silmis, vaadata telerit ning tunda uhkust aastate eest alguse pandud spordipisikule.

Aga siiski, kas kõik on nii lihtne – teeme aga rohkem sporti ja nii kasvavadki meie lastest uued olümpiavõitjad?

Kas vanem, kes ärkab hommikul kell kuus, et minna joosta kümme kilomeetrit, tuleb õhtul koju ja kuulmata lapselt vastust küsimusele «Kuidas su päev möödus?», läheb juba kolmetunnisele rattasõidule, tagab suurema tõenäosusega laste paremad sportlikud tulemused?

Laps vajab kasvamiseks mõlemat vanemat. Pole seal ju siis vahet, kas lapsel on üks vanem, kuna vanemate vahel tekkinud erimeelsused on nad teineteisest lahku viinud, või üks vanem veedab iga vaba hetke sporti tehes?

Kahjuks leidub meie ümber järjest enam ja enam selliseid vanemaid, kes on kaotanud end spordile ning unustanud, miks nad üldse kunagi esimest korda spordiriided selga panid ja spordiga tegelema hakkasid. Nende jaoks on sportimisest kadunud rõõm, alles on jäänud vaid kohustus ja kinnisilmi millegi poole püüdlemine. Kas see, mida spordis praegu taga aetakse, mis põhjusel koduuksest välja astutakse, et sportima minna, on ikka seesama, mida nad tegelikult ka ise soovivad ja oma elult ootavad ja loodavad saada?

Sotsiaalmeediast ning meediast laiemalt kuuleb ja näeb päevast päeva uutest ja ägedatest sportlikest ettevõtmistest, mis sportliku hingega inimestel panevad südame kiiremini tuksuma, ning ikka ja jälle seatakse endale sihte, mis pole tihti reaalselt saavutatavad, ning seeläbi neelab see inimese veelgi endasse. Tulemuseks on kaugenemine oma perekonnast ning lootuses oma tegevusega anda lastele head eeskuju antakse tegelikult edasi signaal, mille tulemusel laps võtab endale eesmärgi mitte kunagi olla sarnane oma vanemaga.

Muusikaline kollektiiv Põhja-Tallinn on oma loos «Petteid loond» öelnud järgnevat: «Olen aastaid endale petteid vaid loond. Maailma meid saadab, a koju ei too. Ma ei taha anda teistele eeskuju nii. Maailm meid saadab, a koju ta ei vii.»

Meie, kes me kuulume 7,5 miljardi inimeselise massi hulka, peaksime meeles pidama, et meie lapsed vaatavad iga meie tegevust ning teevad sellest omi järeldusi. Spordiriiete selgapanek ja spordiga tegelema minek on hea eeskuju oma lastele. Aga kui ennast täiesti spordile kaotada, pole vaja imestada, kui laps ühel hetkel ütleb: «Issi, kui sa jälle kodus  oled, siis ma soovin sulle ühte asja näidata.»

Sport ei ole ainult medalite võitmine, vaid see on ka eeskuju meie lastele. Seega, järgmine kord, kui kodust välja astuma hakkad, võta hetk ja mõtle, millise sõnumi sa tegelikult oma lapsele saadad ning ega sa ela enda loodud illusioonides.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

Postimees ootab konkursitöid kuni 1. detsembrini 2017 meiliaadressil essee@postimees.ee. Essee pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega).

Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žüriil võib välja anda ka lisaauhindu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles