Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kõigi ateenlaste staadion ehk kõigi aegade vanim olümpiamängude peaareen

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Esimesed olümpiamängud tehti Ateenas 1896. aastal tõesti teoks.
  • Kreeka kuningas Georg tegi ettepaneku teha Ateenast olümpiamängude püsikodu.
Panathinaikó ehk kõigi ateenlaste staadion. | FOTO: Kalle Voolaid

1895. aastal istus üks noor eestlasest ilmarändur Ateenas mäenõlval ja jälgis, kuidas innukad kreeklased aitavad sealset vana marmorstaadionit elule. Ränduri nimi oli Oskar Kallas ja nagu mitu korda hiljemgi, oli sel tulevasel Postimehe ajakirjanikul, Eesti Rahva Muuseumi asutajal ja diplomaadil õnne sattuda otse sündmuste tulipunkti. Ta nägi oma silmaga Kreeka pealinna Ateena valmistumist nüüdisaja esimesteks olümpiamängudeks.

Oskar Kallas uskus toona, et asjast saab asja, et kreeklased tulevad toime. Ta ei eksinud. I olümpiamängud tehti Ateenas 1896. aastal tõesti teoks ning need panid aluse võimsale traditsioonile, mis kestnud nüüdseks kaugelt üle saja aasta.

FOTO: Kalle Voolaid

Mängude peaareeniks korrastatud eriline hobuserauakujuline marmortribüünidega spordiplats, mida tuntakse ka Panathinaikó ehk kõigi ateenlaste staadionina, on Ateenat kaunistanud aga hoopis kauem. Klassikaline antiikstaadion (piklik ja kitsas, et pealtvaatajad ikka võimalikult hästi näeksid) valmis selles paigas juba 4. sajandil eKr ning on paiknenud alati ühel ja samal kohal, saades 2. sajandil pKr lisanduseks uhked marmortribüünid – tunnuse, mille järgi seda tänini kõige paremini tuntakse.

Hinnanguliselt ligi 50 000 pealtvaatajat mahutanud ehitis püsis seejärel tuhatkond aastat üsna heas seisus ja võõrustas nii kreeklaste korraldatud võistlusmänge, roomlaste gladiaatorite mänge kui ka keskaegseid rüütliturniire. Hiljem vajus see mõneks sajandiks unustusse, ent võeti 19. sajandil kreeklasi tabanud rahvusliku ärkamise vaimustuse harjal uuesti kasutusele ja taastati. Juba 1870. aastal peeti seal Kreeka rahvuslikke mänge ning muidugi sobis see suurepäraselt I olümpiamängudeks, olles ajalukku läinud ühtaegu nii esimese kui ka kõigi aegade vanima olümpiamängude peaareenina.

Marmorkaunitar kandis olümpiapäevil suurt koormust, seal leidsid aset kõik pidulikud tseremooniad, lisaks võistlused kergejõustikus, maadluses, võimlemises ja tõstmises.

Marmorkaunitar kandis olümpiapäevil suurt koormust, seal leidsid aset kõik pidulikud tseremooniad, lisaks võistlused kergejõustikus, maadluses, võimlemises ja tõstmises. Staadion nägi Spiridon Samarase kirjutatud olümpiahümni esmaettekannet, aplodeeris esimese nüüdisaegse olümpiavõitja ausse tõusnud ameeriklasest kolmikhüppajale James Connollyle ning vaimustus koos kogu Kreekamaaga nende oma mehe Spiros Louisi imelise võidu puhul maratonijooksus.

See kõik oli suurepärane ja asjaosalised siiralt vaimustuses. Mis siis, et jooksuringi pikkus oli kõigest 333 meetrit ning kurvid kitsad, publik võistlejatele pidevalt äärmiselt lähedal (milline risk võis see olla kergejõustiku heitealadel!), kogu väljak loodist väljas jne. Sport oli siis ju alles noor ja peamiselt õhinapõhine ning ühtsed võistlusreeglid kirjutamata. Säärastest väikestest pisiasjadest end häirida ei lastud.

Hetk Ateena 1896. aasta olümpialt: sakslane Carl Schuhmann ja kreeklane Giorgios Tsitas enne maadlusmatši marmor­staadionil. | FOTO: wikipedia

Uhke Kreeka kuningas Georg tegi ettepaneku teha Ateenast olümpiamängude püsikodu. Rahvusvahelised spordijuhid jätsid kuninga ettepaneku küll tähelepanuta, ometi on marmorstaadion hiljemgi suuri spordiüritusi võõrustanud. Juba 1906. aastal peeti seal nn Ateena vahemängud, millega tähistati kümne aasta möödumist esimesest olümpiast. Needki olid sisult reeglite järgi korraldatud olümpiamängud ja mõnes mõttes Kreeka kroonitud peade soovi täitumine. Ametlikust olümpiamängude loetelust puuduvad vahemängud peamiselt põhjusel, et tegu oli rohkem kreeklaste kui rahvusvahelise olümpiakomitee algatusega, pealegi ei sobitunud need olümpiamängude traditsioonilise nelja-aastase toimumistsükliga.

1960. aastatel sai marmorväljakust korvpalliklubi Ateena AEK koduareen (jah, korvpall oli toona suuresti vabaõhusport!), kus arvuka ja lärmaka publiku ees viidi läbi tuliseid pallilahinguid. Rekordilisena on ajalukku läinud 1968. aasta 4. aprillil staadionil peetud Euroopa karikavõitjate karikasarja finaal AEK ja Praha Slavia vahel. Sellel AEK võiduga lõppenud mängul olevat olnud koguni 80 000 pealtvaatajat.

Uuesti jõudsid olümpiamängud Ateenasse 2004. aastal, lubades vanal marmorstaadionil veel kord olümpiahõngu kogeda. Nimelt leidsid seal aset olümpia vibulaskmisvõistlused, lisaks oli samas maratonijooksude finišipaik.

Ateena 1896 poster. | FOTO: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Eestlasest korvpallur koges marmorstaadionil erilist melu

1960. aastatel CSKA meeskonda kuulunud korvpallur Jaak Lipso meenutab marmorstaadionil peetud 1966. aasta eurosarja mängu CSKA-AEK: «Põrguks läks juba enne mängu: röögiti, vilistati, puhuti pasunaid ja paugutati püstoleid. Kõigil oli ülev meeleolu. Platsi kõrvale oli seatud improviseeritud troon kuninga jaoks. Kui kõrge aukandja saabus, läks päris sõjaks. Paugutamist oli kui lahingus. Enne soojendust visati meie korvi alla suitsupomm, nii et palli saime alles mängus puudutada. Ega pealtvaatajad ennast mängu ajalgi tagasi hoidnud, paiguti oli tunne, et ei tea, kus oled või mis sinuga sünnib.»

(«Spordi kuulsuseks 2», Tallinn 1979, koostaja Paavo Kivine, loo autor Jaan Jürine)

Tagasi üles