Kuidas Titanicul peaaegu jalad kaotanud sportlane olümpiavõitjaks tuli

Viljar Voog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Richard Norris Williams
Richard Norris Williams Foto: TopFoto.co.uk/Scanpix

Spordiajaloost leiab mitmeid lugusid, kus sportlased on tippu tõusmiseks pidanud ületama uskumatuna näivaid takistusi. Ühe sellise jutustas hiljuti olümpiamängude ametlik koduleht: 1912. aastal Titanicu pardalt napilt eluga pääsenud Richard Norris Williams krooniti tosin aastat hiljem Pariisis koos Hazel Hotchkissiga segapaarismängus olümpiavõitjaks

Williams sündis 29. jaanuaril 1891. aastal Genfis. Tema isa Charles oli üks ITFi ehk Rahvusvahelise Tenniseliidu asutajaid. Sajandivahetusega võttis reketi kätte ka Richard ning juba 12-aastasena krooniti ta Šveitsi meistriks juuniorite seas. Oma karjääri uuele tasemele viimiseks võttis Richard sihiks minna õppima Harvardi ülikooli ning nõnda astuski 21-aastane noormees koos isaga 1912. aasta 10. aprillil Titanicu pardale.

Titanic lahkumas 10. aprillil 1912 Southamptonist / Scanpix
Titanic lahkumas 10. aprillil 1912 Southamptonist / Scanpix Foto: SCANPIX

Edasist teavad juba kõik. Neli päeva hiljem 23.40 kohaliku aja järgi tabas Titanic jäämäge ja loetud tunnid hiljem oli uppumatuks peetud laev merepõhjas. Charles Williams hukkus, kui laeva esimene korsten murdus ja inimeste peale kukkus. Richard hüppas laevatekilt jääkülma merre – enese hinnangul enam kui 12 meetri kõrguselt – ja ujus lähima päästepaadini, kust viidi hiljem laeva Carpathia pardale.

Noormehe seis oli täbar – jääkülma vette hüppamise ja hiljem päästmist ootamise tagajärjel said tema jalad rängalt külma. Kui Capathial viibinud arst Williamsi üle vaatas, soovitas ta jäsemed koheselt amputeerida. «Mul läheb neid jalgu veel vaja!» kisas noormees vastuseks. Õnneks suutis ta arste veenda ning väikeste jalutuskäikudega mööda laevatekki, sai ta lõpuks oma jalgu uuesti tundma.

Vähem kui kolm kuud hiljem oli Williams tagasi tenniseväljakul, kui vandus viies setis alla Karl Howell Behrile, teisele Titanicult pääsenud tennisistile. Mehe esimest suurvõitu ei pidanud aga kaua ootama, sest veel sama aastanumbri sees võitis ta USA meistrivõistlustel – US Openi eelkäijal – Mary Browne’iga segapaarismängu.

Edasi esindaski Williams USAd ja teenis nõnda kokku viis esikohta Davis Cupi arvestuses. Üksikmängus võitis ta USA meistritiitli aastatel 1914 ja 1915 ja Wimbledonis triumfeeris kolmel korral meeste paarismängus. Kõige selle juures jõudis ta veel teenida ka Esimeses maailmasõjas, kus teenis juba harjumuspäraselt kaks medalit.

Williamsi karjääri säravaim võit tuli aga 1924. aastal Pariisis, 300 kilomeetri kaugusel Cherbourgi sadamast, kus ta tosin aastat varem oli Titanicu pardale astunud. Nii üksik- kui paarismängus sai mehe jaht olümpiamedalile otsa veerandfinaalis ja seega jäi pidada veel vaid segapaarismäng. Williamsi paariline oli kõvemast kõvem, värske naispaarismängu olümpiavõitja Hazel Hotchkiss. Üks loobumisvõit ja kolm võimuga võetud edu hiljem jõuti finaali, kus vastu tulid teised ameeriklased – Marion Jessup ja üksikmängus kulla kaela saanud Vincent Richards. Tasavägisest mängust juttu polnud: Williams-Hotchkiss võitsid 6:2, 6:3

Tennisemängu kõrvalt oli Williams edukas investeerimispankur. Ta suri 1968. aasta 2. juunil 77-aastasena.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles