Meelis Lätte olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Ben Johnsoni finiš Souli olümpiamängude 100 meetri jooksu finaalis. Hiljem Kanada sprinter diskvalifitseeriti dopingu kasutamise tõttu. Foto: PA/PA Archive/Press Association Images/Scanpix

Sport on eluteatri lahutamatu osa. Juba antiikajal tõsteti võitja heerose staatusesse ja imetluse postamendile. Isegi gladiaatorite heitlusi võis pidada tinglikult sportmängudeks, mis paelusid masside tähelepanu. Tol ajal oli kaotuse hinnaks tihti surm, aga võitja autasuks hea õnne korral vaba mehe staatus. Seega edu iga hinna eest oli lausa elulise väärtusega.

Kaasaja sport enam nii drastiline ei ole, vähemalt allajääja jääb alati ellu ja peab lihtsalt häbist silmi peitma, meedia jalamatiks olema ning selle teadmisega edasi elama. Samas pole võidu hind sugugi devalveerunud. Tänapäeva kangelane saab õnnestumise korral maitsta hüvede nektarit, mis võib tekitada sõltuvuse ja libastumise ahvatluse. Minu esimene suurim pettumus seoses spordiga oli 1988. aasta Souli olümpiamängude 100 m jooksu finaali järel, kui selgus, et võitja Ben Johnsoni jalgades ei olnud treenitus, vaid stanosool.

Hilisemad Lance Amstrongi «saavutused» Tour de France'il tõmbasid jalgrattaspordile peaaegu vee peale. Peale selliseid jamasid on kogu spordi maine määritud ja pidevalt varitsevad kuskil hallid varjundid. Eks doping ja sport ole alati olnud nagu Siiami kaksikud. Juba nõukaajal oli avalik saladus, et kasutati keelatud aineid, ja tihti ka sportlaste teadmata, kuid tolleaegne avalik press sellest arusaadavatel põhjustel ei pasundanud. Lihtsalt üks riigikord pidi teisest vahendeid valimata üle olema. See oli riikliku tähtsusega küsimus ja totalitaarsele süsteemile omane.

Siiski püsis lootus ja unelm, et vaba ühiskonna sportlased on eetilisemad. Kuid siin tuleb ilmselt mängu inimlik nõrkus – au, kuulsus ja raha. Selge, et iga indiviidi organismil on oma võimete piir ja ainult andekusega üle oma varju ei hüppa. Tekib kuratlik kiusatus: igavene keskmik või absoluutne tipp. Kas kilbiga või kilbil! Siit ahvatluste allakäigutrepile libe liug. Arusaamatuks jääb, millele petturid loodavad, sest teaduse arenedes on sohki järjest raskem teha. Vahelejäämise korral on renomee täiesti audis või julge hundi rind haavlitest pungil.

Võtame näiteks Justin Gatlini, kes korduvalt keelatud ainetega patustanud, aga ikka võistleb ausa sportlasena teiste korralike atleetidega ja jookseb arvatavalt puhtana sama kiiresti kui dopingut tarvitades. Tekib õigustatud küsimus, et milleks talle sellist negatiivset kuulsust vaja oli. Tõenäoliselt saaga jätkub ja hoogu lisavad uue põlvkonna preparaadid. Paljud kunagised iidolid on hiljem valemängijatena põrmu langenud. Tegelikult tuleks kohe esimese põrumise järel pöialt allapoole näidata ja atleet igaveseks häbiposti naelutada. Huvilised on etenduse eest maksnud, kuid vastu saanud petuskeemi.

Milleks üldse sporti teha või seda vaadata? Kindlasti mingi tasemeni harrastada, et terves kehas oleks terve vaim. Sealt edasi hakkab sõna «terve» hägustuma. Tipptreening ja keelatud lisandid pole kindlasti tervislikud, kuid lootus kiiresti parnassile tõusta ning materiaalsed hüved peibutavad asjahuvilisi. Kontrollitud koguses füüsiline aktiivsus pidi endorfiinide vabanemise tõttu tegema õnnelikuks ja sõltlaseks. Ilmselt sport ongi narkootikumi vorm, mille doose igaüks endale vastavalt vajadustele manustab. Mis puutub pealtvaatajatesse, siis kiibitsejad kuluvad alati marjaks ära. Kõik atleedid on nartsissistid ja nende peegliks tribüünid. Auditooriumi puudumine ei kannusta kedagi eneseületamisele ning imetlevate pilkude püüdmisele. Meedia ülistus lisab veelgi õli tulle, lemmikud seatakse iidolitena postamendile. Lihtsurelikel peavad olema kangelased, kelle võimetest vaimustuda. Kahjuks spordi hämaram pool hävitab helget kuvandit ja teeb karuteene tippalade mainele. Petta saanud kaasaelajad enam järgmistele etendustele pileteid ei osta, eelistades edaspidi tsirkuse asemel ainult leiba. Paratamatult tekib kahtlus, et äri nimel toimub kõrgemal tasemel kokkumäng, tüssamisi varjatakse viimase võimaluseni, et jätkuks kergeusklikele spordi-nimelise illusiooni müük.

Citius, altius, fortius – tahaks loota, et need eesmärgid saavutatakse kunagi kauges tulevikus ausalt. Praegu küll ei paista valguskiirt tunneli lõpus. Kardetavalt on ka rahvasport keelatud droogide tarvitajatest tiine, lihtsalt kasvõi oma ego upitamise soovi tõttu. Igal harrastusalal võiks olla eraldi arvestus – rahvasportlased ja dopinguatleedid. Sest vaba maa, igale oma valik. Elada tervisega või ilma.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

Postimees ootab konkursitöid kuni 1. detsembrini 2017 meiliaadressil [e-mail]. Essee pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega).

Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.