Raivo Alla olümpiaessee: võit iga hinna eest?

, Religiooniantropoloog, jooksja ja süsteemianalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olümpiarõngad
Olümpiarõngad Foto: SCANPIX

Võit iga hinna eest?
Kui armastusega võitled, võidad; 
kui armastusega kaitsed, oled kaitstud; 
keda Taevas hoiab, 
ta valvab armastusega.
(Daodejing)

Spordi nägu tänapäeva maailmas on ühelt poolt sedavõrd meelelahutusäri jõujoontest panetunud, et tema palgelt tuleb otsiva pilguga kombata liikumiskihku vallandavaid algimpulsse, ei lapselikku spontaanset ringi tuuseldamise lusti ega olümpistlikku rõõmu füüsilisest pingutusest ole esmapilgul lihtne tabada.  Olles spordi äriks ja tööks saamisele selgesõnaliselt vastu, poleks ka olümpiaisa Pierre de Coubertine tänapäeva spordis tõenäoliselt oma sünnitatud last ära tundnud.

Teisalt pole vajadus spordi kui omast käest (või jalast) võtta oleva teraapiavormi ja elu mõtestamise viisi järele olnud kunagi suurem. Oleme kõiksugustest ekraanidest narritatud istujad, kes ei tule enam toime evolutsiooniliselt seatud liikumisülesandega: taim juurdub, (inim)loom liigub. Istumisasendisse mandunud (post)modernse inimese raputaks tarretanud olemisviisist lahti ühtaegu nii süvenemine vaimsesse kui füüsilisse.

Pole päris nii, et raamatulehekülgedest ehitatud sisemaailm vajab äärmisel juhul sporti vaid välise karkassi püsti sättimiseks, et vaevaliselt kogutud vaimuressurssi tegusamalt ladustada. Pigem pakub sport vahetut ja intensiivset kokkupuudet maailmaga, ehitades spordiaskeeti rakk-rakult ümber suutelisemaks, tulemaks toime nii füüsiliste ja psüühiliste katsumustega kui ka süvenemaks olemasolemise rõõmsasse ja rahulikku rütmi. 

Nõnda... olen nüüd lühidalt ja vihjamisi kirjutanud spordist kui eneseleidmise kunstist. Aga kui spordimehe hinge kaugemaltki piiluda, saab otsemaid selgeks, et üks põhilisi motivaatoreid päevast päeva tänavatel, staadionil või jõusaalis rassimiseks on võiduiha. Nii kirjutas Paavo Kivine kunagi:

«Me elame võidukeskses maailmas. Meie spordireligioon on võidu-uskne. Me oleme fanaatilised võiduusklased. Kogu meie argumentatsioon, meie mõttemaailm keerleb võiduime ümber. Võidu-palvus, võidu-liturgia, võidu-orgasm, võidu-apoteoos. Isegi kaotades salgame oma langenuid ja ülistame võitjaid.»

Muidugi, loomulikku võidutahet ei tuleks endas kunstlikult suretada. Kunstlikult paisutatud võidutahe toodab aga heal juhul inimolendi karikatuure, halvemal juhul on üleküpsetatud egodega sangarid hädaks enesele ja lähedastele. Sestap on ühtaegu piinlikud ja õpetlikud mõnede kunagiste tippsportlaste üleskutsed kasvatada pehmode asemel tõeliselt mehiseid rügajaid ja esiletrügijaid. Terake tõtt sapises kastmes, mis rikub kogu toidu ehk tegeliku sõnumi – saada lapsed uuesti liikvele.

Võit ise on arhetüüpne sündmus – sündmus, mis oma kosmilise mõõtmega pühitseb meid Elu aegumatusse saladusse. Oleme ajast aega uskunud ja jutustanud, et Hea võidab Kurja. Sellised lood on sageli kujundlikud pajatused: kui hindude jumalanna Durga lööb maha deemoni Mahishasura, siis mingil viisil jutustatakse siin (eneses peituva Kurja võitmise kaudu) eneseületusest.

Kui sportlane võidab võistluse, räägib sealgi loomulik eluterve võidurõõm eneseületusest, mitte konkurentide seljatamisest. Kui aga teiseks jäänu ei õnnitle võitjat võidutseremoonial (sellesuvises kätlemisskandaalis), on juba tarvis otsustavamat deemonite taltsutamist. Ehkki toonasest «kätlemiskandaalist» polnuks meedial tõesti olnud tarvis välja imeda rassistlikku hoiakut. Tegu oli lihtsalt ebasportliku käitumisega, mille juured hargnevad spordisüsteemi õlitusel üleskrutitud noore sportlase psüühikas.  

Aga millised on siiski sportliku Võidu võimalused saada positiivseks individuaalse ja sotsiaalse ümberkujundamise metafooriks? Siin tahan jälle laenata sõnu, seekord India vaimselt õpetajalt, Isha Foundationi asutajalt Sadhgurult, kes on spordist rääkinud selliselt: tahta võita ja samal ajal olla valmis kaotama; tulla nõtkelt toime nii võidu kui kaotusega – need on väärtused, mis spordi kaudu inimeses juurduvad.

Selliselt on võimalik häälestuda ühist spordirituaali koostöö vaimus sooritades ja mõõdutundetust võiduihalusest vabana; on võimalik kogeda ülevamat sorti haaratust elust ja teistest.

Eraldi tuleb rõhutada spordi sotsiaalset rolli, jõustamaks ühiskonna haavatavamaid gruppe. Sadhguru kirjeldas, millise entusiasmiga on nad palli taguma saanud vanad India külanaised, kes said üldse midagi viimati mängida alles plikapõlves. Sellist ühiskonnagruppide kokkutoomist mängusituatsiooni tuleks osata ka meil rohkem hinnata.

Tõrjutud, heidikud, märkamatult möödanikku vajuvad või need, kes erinevate hädade sunnil on elamise unustanud või selles tuima surma poole kulgemist tajuvad, saavad mängides taas elusaks. Sport ei tohi kindlasti lõplikult väänduda üksnes kangelaste najal püsivaks iidolikultuseks ja rekordijahi amokijooksuks, vaid tervitama kõiksugu veidravõitu viisil eluratast keerutavaid olendeid.

Ise olen teinekord tunnetanud jooksuvõistlustel ühisriituse hõngu, kus stardijoonel magusas kannatusootuses valmistub igaüks omaette võitlema või armatsema oma deemonitega. Jooksuolendina ei taha ma ühtegi konkurenti kujustada selliseks deemoniks, kellele peale kandade tuleb ka nuga näidata.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

Postimees ootab konkursitöid kuni 1. detsembrini 2017 meiliaadressil essee@postimees.ee. Essee pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega).

Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles