Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Johannes Luhti olümpiaessee: võit iga hinna eest?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Olümpiarõngastega raudaed, mis piirab Venemaa Olümpiakomitee hoonet. Ootamatult sümboolne vaatepilt. | FOTO: Bai Xueqi/imago/Xinhua/Scanpix

Spordil on meeletu jõud – see võib rahvast nii ühendada kui ka lõhestada. Mõeldes olümpiamängudele, tulid mulle meelde suusatajad Jaak Mae ja Andrus Veerpalu. Nimelt on see ainuke kord, kus ma mäletan, et koolis oleksid tunnid «niisama» ära jäetud.

Lapsed olid koos õpetajatega aulas. Suurel ekraanil olid medalite peale minemas meie mehed. Põnevil olid nii noored kui ka vanad. Samamoodi aga lammutas seda ühtsustunnet ühiskonnas Veerpalu dopingusüüdistus.

Mulle meeldiks sportlase elutsüklit kõrvutada Oscar Wilde’i romaanist tuntud Dorian Grayga. Esmalt on ju iga spordihuviline noormees või neiu südametunnistuselt puhas. Ei oska näha enda ümber eksisteerivat kurjust. Lühidalt öeldes ollakse naiivsed. Kõrgem eesmärk on trennist rõõmu tunda ning püüelda paremate tulemuste poole. Noorte peas ei keerle mõtted, kuidas konkurente ebaausate võtetega alistada. Pärast kaotust üldjuhul tunnistatakse seda ja olles motiveeritud, tehakse rohkem trenni, mitte ei haarata keelatud ainete järele. Kahjuks tuleb siiski mingil hetkel kirjeldatud reaalsusega kohaneda. Sein tuleb ette. Vähesed on niivõrd andekad ja töökad, et suudaksid tippu murda vaid nende kahe näitaja jõul. Praegu on noortele ilmselt parima positiivne kangelane sellel aastal karjääri lõpetanud Usain Bolt. Negatiivseid kangelasi aga tuleb aina juurde.

Siinkohal tuleb mainida tõsiasja, et dopingutegijad on dopinguküttidest alati sammukese ees. Paratamatu on see just seetõttu, et viimased ei saa kunagi hakata enne dopingu vastu võitlema, kui esimesed on midagi uut valmistanud. Samas ei ole see siiski koht, kus võiks ükskõikseks jääda. Dopinguvaba sport on ideaal, mille poole tuleb püüelda.

Pöördudes tagasi meie sportlase juurde, tundub loogiline, et igale tipus olevale atleedile on pakutud dopingut või on see mõte neil endil peast läbi käinud. On ju ette tulnud ka juhtumeid, kus sportlane pole väidetavalt ise dopingu manustamisest teadlik olnud ehk seda on talle sisse söötnud treener või keegi abistavast personalist. Arvestades, et dopingutegijad on alati sammukese ees nende vastastest, on tähtis püüelda dopinguvaba ideaali poole, seades just sportlase ja tema eetilise pagasi teema keskmesse.

Kui rohkem sportlasi mõtleks pigem tuleviku peale ning mitte niivõrd machiavellilikult võidule kõiksuguste vahenditega, siis oleks doping kui selline probleemina märksa marginaalsem. Praegust olukorda illustreerib hästi Dostojevski «Kuritöö ja karistuse» peategelane Raskolnikov, kes langes absoluutsesse relativismi. Selle tulemusena tekkis tal arusaam, et inimese tapmine on justkui iga teine tegevus. Ja selle sooritamisele ei järgne suuremaid tagajärgi. Loo puänt saabub siis, kui kuritöö sooritanud Raskolnikov saab aru, et pole enam sugugi sama inimene, kes oli varem. Juhtunu närib teda sisemiselt. Samale küsimusele peaksid mõtlema ka sportlased, kellel tekitab dopingukiusatus. Selle teadmisega tuleb ju edasi elada kogu elu ja vaevalt et see kummitama ei jää. Ja nagu praegused juhtumid näitavad, ei lõppe vales elamine pelgalt sportlaskarjääriga. Giljotiin võib pea kohal langeda ka hiljem.

Kuidas aga kaotusega toime tulla? Sellele küsimusele vastuse leidmine võib meid viia soovitud ideaalile mõnevõrra lähemale. Kasutataks ju keelatuid aineid märksa vähem, kui kaotusekibedus poleks niivõrd mõru.

Sellele küsimusele vastuse leidmiseks pöördume sellise filosoofilise voolu poole nagu stoikud. Nende arusaama järgi ei peaks visualiseerima häid stsenaariume, vaid hoopis kõige halvemaid. Selle rakendamine spordis võiks ju olla igati edukas. Sportlasel, kes ennast enne võistlust võitjaks peab, on ebaedu korral emotsionaalne langus väga suur. Samas on atleedil, kes suudab mõelda halvimatele stsenaariumitele – kukkumine, vigastus jne – märksa kergem kaotusega leppida, sest ta ei lase end saatuse keerdkäikudest nii palju mõjutada. Teise nõuandena soovitavad stoikud meil ennast üleüldse saatuse kätte usaldada. Pole ju mingi ime, et parim sportlane ei lõpeta esimesena, kuigi enamikul kordadest see nii läheb. Siinjuures oleks tähtis pidada meeles Yogi Berra sõnu: «It ain’t over till it’s over.» Ja tõesti, kellelegi pole ju kunagi medaleid enne starti kaela riputatud. See ju teebki spordi niivõrd nauditavaks.

Wilde’i romaani lõpus otsustab Dorian Gray hakata taas elama kõlbelist elu. See aga ei avalda soovitud mõju temast nooruspõlves maalitud portreele, mis sümboliseerib tema südametunnistust, ning see jätkab vananemist ja muutub aina koledamaks.

INFOKAST

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja 9. detsembril.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.

Tagasi üles