Olümpiasportlase traagiline lapsepõlv: ema käte vahelt lapssõduriks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma jooksin rõõmu pärast, mõtlesin sellele, et see on lõbus. Ma ei jooksnud enam ära kuulide ja pommide eest või kellegi, kes mind tappa tahab.»
Jooksja Josef Lomong kandis Pekingi suveolümpiamängudel 2008. aastal USA lippu. Ta ei ole ameeriklane. Ta on pärit Lõuna-Sudaanist, kus tema elu sattus kuuendast eluaastast rohkem kui korra ohtu. Lomong rääkis avameelselt BBC raadiosaatele «Sporting Witness», kuidas tema elu paarikümne aasta jooksul muutus.
Lomong oli kuueaastane, kui ta võeti koos emaga Lõuna-Sudaani külakese kirikus Sudaani Rahvavabastusarmee sõdurite poolt pantvangi. Tekkis kaos ning kõik nutsid läbisegi.
«Mehed tormasid oma relvadega sisse ning. Nad käskisid kõigil maha varjuda. Minu ema hoidis mind kindlalt enda vastas ning sosistas mulle, et ma tasa oleksin. Nad tahtsid mind temast eemale tirida ning said sellega lõpuks hakkama. Ta jooksis minu poole, et mind päästa, aga sõdur sihtis teda relvaga ja ütles: «Üks samm veel ja ma tulistan.» Nad hakkasid mind veoauto poole tirima. Nägin seal palju lapsi. Meid viidi vanglasse.»
Lopez ei näinud oma ema rohkem kui kümme aastat. Ta viidi Rahvavabastusarmee sõjaväelaagrisse, kus ta elas koerakuuti meenutavas elamus ning pidi õppima valvsaks sõduriks.
Ema asemel leidis end põgenikelaagrist
Ta nägi pealt teiste laste suremist. Temagi saatus võinuks olla selline, kui polnuks kolme temast vanemat poissi, keda ta nimetab ingliteks. Nad tundsid teda ning hoolitsesid ta eest. Kord leidsid poisid võimaluse pääsetee ning äratasid keset ööd väikese Lopezi üles ja võtsid ta kaasa.
«Nad leidsid aias augu ning ütlesid, et me viime su ema juurde. Sel ööl oli täiskuu, kõik oli nii valge, aga roomasime läbi augu. Üritasin joosta nii kiiresti kui võimalik. Jooksime ennastunustavalt kolm päeva ja kolm ööd. Ühel hetkel ma kukkusin ning tahtsin alla anda, aga nägime kauguses mägesid ning nad ütlesid, et seal ongi minu ema. «Mida kiiremini sa lähed, seda lähemale me jõuame ning seda rõõmsam sa oled!»
Paraku oli poiste suunataju sassis ning kodu asemel jõudsid nad Keenia piirile. Nad paigutati põgenikelaagrisse, kus poiste ainsaks ajaviiteks ja meelelahutuseks oli sport. «Jooksime hommikul 30 km ümber laagri ja mängisime seejärel terve päeva jalgpalli,» meenutab Lomong ning selgitab, et ilma tegevuseta läinuks nad hulluks.
Just põgenikelaagris kuulis Lomong esimest korda olümpiamängudest. 2000. aasta Sydney olümpiamänge vaadati ühe kohaliku farmi must-valgest televiisorist. «Ma ei teadnud, mis olümpiamängud ongi. Esimene asi, mida ma nägin oli 400 meetrit ja Michael Johnson. Ma ei näinud hästi, aga nägin, et ta rinnal on kiri «USA». Ta jooksis nii kiiresti. Ta võitis ja sai kuldmedali. Mõtlesin, et vau. Ma tahan saada jooksjaks! Ma tahan kunagi USA-d esindada. Olin siis 15 aastat vana. Aasta hiljem saingi USA-sse.»
Tema unistus saigi teoks. Lomong adopteeriti USA abielupaari poolt, kes nägid üsna kiiresti ka poisi jooksutalenti. Lomong hakkas korralikult treenima ning 2008. aasta Pekingi OMi katsevõistlustel Oregonis sai ta kolmanda koha. Olümpiapilet oli käes, aga veel suurem üllatus ootas teda ees. Nimelt valisid USA olümpiakoondise kõigi alade kaptenid ühisel hääletusel Lomongi Pekingis USA lipukandjaks.
«Ma olin meelitatud. Kaheksa aastat tagasi põgenikelaagris olles ei osanud ma arvata, et minust kunagi nii palju hoolitakse.»
Avatseremoonia eel elas Lomong üle ka ühe äreva hetke, kui kohtas USA presidenti George W. Bushi.
«Bush ütles, et tal on väga hea meel, et ma siia riiki tulla sain. Siis tõmbas ta mind endale lähemale ning ütles, et ära lase lipul maha puutuda. Ma mõtlesin, et ma pissin püksi! See nüüd küll hea pole! Ma ei teadnud isegi seda, kui suur see lipp on. Arvasin, et see on väike, aga see oli suur!Terve aja jälgisin lippu, proovisin küll rahvale lehvitada, aga terve aja kartsin, et lipp puudutab maad,» meenutab ta.
Olümpiamängudest erilisem on Lomongi jaoks aga haridus. 32-aastane mees lõpetas ülikooligi.
«Siia jõudes ostsid mu vanemad esimesel päeval ranitsa, pastapliiatsid, põgenikelaagris polnud mul pliiatsitki. See oli parim asi, mida omada sain! Nüüd ma võin endale öelda, et ma olen olümpialane, aga ka haritud inimene!»
Kui Pekingi olümpial jäi Lomongi laeks 1500 meetri jooksus poolfinaal ning 2012. aasta Londoni olümpia eel jäi ta USA katsevõistlustel 5000 meetri jooksus neljandaks, siis 2020. aasta Tokyo olümpial plaanib Lopez osaleda maratonil.