Rein Vahisalu olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Foto: Reuters / Scanpix

Olen Sony Turbo kanalilt «Spartacuse» seriaali vaadanud. Äge lugu. (Pool)paljad kandilised musklis isased, nende pealt võib anatoomiat õppida. Õudne taplemine käib. Veri (punane värv) mõõgaga läbistatud kaelaarterist nõrgub jugadena üle ekraani.

Mustanahaline Oenomaus, kes kannab Doctore austavat nimetust, on tõeline autoriteet, guru, kes hoiab Quintus Lentulus Batiatuse luduses gladiaatorite au ja õiglustunnet püsti ega anna meestele treeningutel armu. Ludus on tänapäeva mõistes tall (autosport), kampus või tipptasemel treeningubaas.

Capua rahvas tahab vaatemängu näha. Batiatusel on Capua parima luduse omaniku ja ainuvalitsejana parim valik võitlejaid. Ainuüksi esinumbrid Gannicus ja Crixus on kulda väärt ja nendest noorem ja perspektiivne Agron hakkab nende kandadele jõudma.

Ja Doctore on tasemel. Ta on väljapaistva karjääriga endine tipp-gladiaator, tunneb kõiki võitlustehnikaid ja oskab neid meestele edasi anda. «Teie tahe, minu teod,» ütleb ta oma peremehele, kui see mingi nõudmise või küsimusega tema poole pöördub. Batiatus on Capua tuntud raha- ja võimumees, kes ei vali eesmärkide saavutamiseks vahendeid.

Need ulatuvad ka poliitikasse: algul magistraadiks ja sealt edasi juba senaatoriks, kusjuures gladiaatorite talli pidamine aitab neile eesmärkidele tublisti kaasa. Tema rivaalil ja kolleegil Soloniusel on samuti ludus heade meestega, aga tema tallis on sõnnik! Õigemini rämps, nagu Batiatus ühe vaatemängu ajal VIP-loožis istuvale senaatorile ütles.

Supertalent Spartacus

Nüüd aga on vaateväljale ilmunud  mees kusagilt Traakiast, suur talent, kes vorpis neljast moodsa võitlusvarustusega Soloniuse mehest neli verist lihakämpu.

Neli raiutud jäsemetest ja kerest verd tilkuvat surijat visati kaarikule ja sõidutati areenilt minema. See isepäine traaklane, Spartacus nimeks, on ju supertalent, võib rahvamagnetiks saada, haistis Batiatus mehe potentsiaali. Ainult et ta on üks suure egoga juurikas. Küll Doctore temast õige mehe voolib, on supertalli omanik kindel.

«Sinu elu ja nimi on nii, nagu meie ütleme,» teeb treener uue mehega sotid selgeks. Kui see koheselt käsklust täitma ei asu, saab ta juhendajalt lendu lastud nööri omale puntrana kaela ümber.

Kohanemine oli Spartacusel valus, nõudis higi ja verd, kohati jäeti ta söögist ilma. Gannicus ja Crixus olid saavutuste poolest võrdsed mehed, mõlemad korduvalt Capua tšempionideks tulnud. Crixus paistis silma lühikese kasvu poolest, mida kompenseeris eriline väledus võitlusvahendite käsitlemisel. See tšempion oli Capuasse toodud kauge mere tagant.

Mõlemad haistsid uues mehes konkurenti ja tema vastu mõeldi välja igasuguseid nippe. Aga Spartacusele pakuti ka sõprust. Agron oli üks selline. Agron on andekas, aga kannatamatu ja impulsiivne ning otsuste tegemisel heitlik, mistõttu on tal tallis tihti pahandusi.

Kõik naeravad ka tema soengu üle, mida ta iga kuu vahetab. Agron tahab Crixusega võrdseks saada ja siis temast mööda minna.

Rahvas nõuab tipptasemel meelelahutust

Nõudmine vaatemängu järele on rahval suur. Ja seda mitte ainult Capuas, vaid üle ilma. Ainult tipptasemel peab see vaatemäng toimuma, parimate osatäitjatega. Olgu ikka  parimate meistrite tipp-liiga, mitte mingi Euroopa häda-liiga, kuhu pudenevad kehvemad vennikesed.

Soloniuse mehi ei taha keegi näha. Mingi vaevu püstiseisev hädine ludus oskamatute võitlejatega oleks publiku peale sülitamine. Juhendajad karjutaks maha, raevunud publik näitaks keskmist sõrme, paneks tõrvikud tribüünidel põlema, skandeeriks ühe koha peal hüpeldes roppusi, teeks ahvi häälitsusi, loobiks topsikuid ja muud pehmet rämpsu areenile, laseks punase laserikiire areeni servas seisvale üksikule vastase võitlejale silma või hoiaks parema käe pöialt allapoole – kogu  tribüünitäis, kümned tuhanded ja peale.

Kus nõudlust, seal ka pakkumine. Järjekordne laev läheb kaupmeeste ja väljavalijatega Aafrika poole teele. Aga minnakse ka mujale, gloobus on ümmargune ja noori talente on igas maailma nurgas. Lootustandev last tuuakse kohale, pannakse Euroopa sadamates  maha ning seal toimub ost ja müük. Kuna naftamiljonid on põhiline maksevahend, on Batiatused tänapäeval pärit gaasi- ja naftariikidest.

Nad üritavad igaüks tipp-ludust kokku panna. Ikka kallimat kui kolleegil-miljardäril. Nad peavad üksteise ületrumpamise nimel üha suuremaid summasid välja käima, nii et need on juba kaugelt üle mõistuse läinud.  

Soloniused on sellest mängust ammu väljas. Rahamehed on võimalusi otsinud peamiselt läänepoolsetelt Euroopa aladelt, kuid proovitakse ka Ameerikas ja Hiinas. Tipp-talli on aga Doctoret vaja.

Inglismaal oli üks selline. Šotlane sir Alex, kes hoidis Manchesteri Ühendatud (MÜ) tallis asjad korras tervelt 25 aastat ja lahkus väärikalt vanaduspõlve veetma.

Sir Alex hoidis hästi kampa koos, kuid ta oli Doctorest oluliselt leebem. Kui viimane viskas sõnakuulmatul nööri ümber kaela, siis sir Alex viskas oma talli üleannetut, kuid kõige kuulsamat liiget Davidit ainult saapaga. Selle-eest tabas karistusvahend täpselt märki ja lendas otse kulmu pihta.

Eriline Jose

MÜ ludusesse osteti kõva käe ja terava jutuga õbluke portugali mees Jose, hüüdnimega Eriline. Eriline teenis enne tohutu rikast Aabramipoja-nimelist batiatust, kes on Venemaa juurtega ja kes on pikalt olnud luduse omanik ühes Londoni kvartalis. Aga kuna Eriline oma nime koheselt ei suutnud õigustada ja Capua rahvale täit joovastust oma võitlejatega ei pakkunud, lõi Aabramipoeg ta minema.

Don Josel pole Manchesteri linnas kerge, sest samas linnas paikneb veel teinegi korralik ludus.  

Nüüd ongi järjekord kahe valges toogas naftašeigi käes, kes löövad Vana-Rooma Quintus Lentulus Batiatuse iga kandi pealt üle. Üks nendest ostiski Manchesteris selle korraliku baasi ära. Kust leida sinna tõelist Doctoret, kes oleks parem kui konkurendi don Jose? Kes teeks meestekambast tõelised võitlejad ja mis peamine – võitjad! Kes möirgaksid võidukarikat pea kohal hoides nagu puuridest lahti päästetud Colosseumi lõvid. Tõeliste meistrite liiga võit peab tulema!  

Selline mees oligi tegelikult olemas. Kataloonlaste Barcelona linnas korduvalt karikaid võitnud sinjoore Pep. Korra mõtles šeik ka ühe germaanlase peale, Joachim nimeks, aga sellel olid mingid muud plaanid. Aga sinjoore Pep tuli.  

Rahaga ära ostma 

Mida tegi teine valges riietuses mees? Ta läks kolleegi peale kadedusest roheliseks. «Sul on parem Doctore, aga mul saavad olema paremad võitlejad,» käratas ta, pani näpu Euroopa kaardile ja leidis näpu alt Pariisi linna. «See kampus keset Prantsusmaa pealinna on nüüd minu ja ma ostan talli häid võitlejaid täis. Nii Crixuse, Gannicuse kui Agroni ja tagatipuks ka Spartacuse! Siis saan kullast karika oma marmortoa kaminasimsile panna,» ütles ta.

Aga ta vaene mees ei teadnud, et need neli omavahel just kõige paremini läbi ei saa ja  ainult rahaga neid ära ei osta. «Siis suure rahaga,» teatas Batiatus. «Ei,» vastasid kõik kolm. «Kolm sellepärast», et Spartacusel olid oma plaanid ja tema sellest kauplemisest osa ei võtnud. «Siis väga suure rahaga,» jätkas ostja. «Ei,» vastasid kolm. Siis kirjutas šeik viimasele numbrile kaks nulli taha. Nüüd astus Agron sammu Batiatuse poole: «Pääsen ometi Crixuse varjus olemisest ja olen uues tallis ise esinumber!»

Tänapäeval on liiv võitlusareenil asendatud rohelise muruga. Verd ja surmasaajaid on praegu kordades vähem ja kaariku asemel viib vigastatud võitleja areenilt ära elektriauto. 

Spartacuse karjäär aga osutus edukaks. Ta tuli samuti tšempioniks ja talle pakuti mitmes luduses Doctore kohta. Kuid traakia mees loobus ja valis poliitika.

Ta kandideeris FIFA (First International Fighting Association) presidendiks, sest tahtis võitluskunsti mängureegleid kaasajastada, juhtorganisse rohkem õigust ja õiglust tuua ning korruptsiooni ilminguid halastamatult välja juurima hakata.

Kahjuks ei osutunud ta valituks.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.