Tarvi Talve olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Eddie Edwards ehk Kotkas Eddie 1988. a olümpiamängudel.

FOTO: SCANPIX

«No time for losers 'cause we are the champions.»

Kes meist ei teaks seda Queeni laulu, mida on nimetatud koguni spordi hümniks ja mängitakse võitjate auks tuhandeid kordi aastas? Selles loos kõlab nii ilmselgena tunduv kreedo, et tippspordis võtab võitja kõik – tähelepanu, kuulsuse ja hüved.

Sport on läbi sajanditepikkuse ajaloo olnud tihedalt seotud tsirkusega.

Juba nime poolest on siin seos Antiik-Rooma Circus Maximusega, kus kihutati muu hulgas võidu hoburakenditel ja mis andis ehituslikku eeskuju tänapäeva staadionitele. Läinud sajandi alguse rändtsirkustes astusid teiste seas maadlusmatile ja tõsteareenile ka meie Lurich, Aberg ja Hackenschmidt. Need olid ajad, mil võitja sai auhinna ja kaotajad jäid häbisse. Või kas ikka ja tingimata?

Tsirkusega käis lisaks spordile kaasas ka üks omapärane nähtus, millest tänapäeval enam eriti ei kõnelda. Enne tõeliste atleetide etteastet lahutasid rahva meelt igasugused veiderdajad, kondiväänajad, žonglöörid jms. Eriline koht kuulus siin niinimetatud freak show’le (friikide etendus), mida nimetati ka sideshow’ks (kõrvaletendus) ja kus sai raha eest vaadata kummalisi inimesi.

See oli tsirkuse tragikoomiline valdkond, kus erilised inimesed olid ühelt poolt satiirilise tähelepanu all, ent teisalt võimaldas see toonastel nii-öelda huviväärsustel raha teenida ja ära elada.

Selliseid tavapärasest eristuvaid inimesi nimetati kurioosumiteks (ladina keeles curiositas ehk uudishimu). Kasutades ära külastajate ja pealtvaatajate huvi, hakati taolisi tähelepanupüüdjaid ka teadlikult looma. Nõnda ilmusid publiku ette näiteks naljakalt ja kohmakalt konstrueeritud väikesed merineitsid.

Kas keegi mäletab, kes oli Calgary 1988. aasta olümpiamängude kuulsaim sportlane? Mõni pakub, et kolmekordne võitja Matti Nykänen, teine, et kaks kuldmedalit võitnud Alberto Tomba. Kuid kas ei lennanud neist hoopis kõrgemale ja kaugemale Briti sensatsioon Eddie Edwards, paremini tuntud kui Kotkas Eddie ehk Eddie the Eagle?

Mees, kes tuli (õigemini jäi) mõlema hüppemäe võistluses konkurentsitult viimaseks, kaotades Matti Nykäsele peaaegu poole hüppepikkusega ja eelviimasele võistlejale ligi 20 meetriga? Sportlane, kes oli konkurentidest üle kümne kilo raskem ja sisuliselt potsatas mäest alla? Ometi sai sellest kummalisest samal ajal ka kuulus, kelle uduste prillidega kühmus kuju tõmbas telerite ette miljoneid vaatajaid.

Kotkas Eddiest sai ühtäkki olümpiakangelane, kes oli pidevalt kõikvõimalike meediakanalite vaateväljas, keda korraldajad kutsusid üksteise võidu võistlustele ja kes teenis avalike esinemiste eest kuni 10 000 naelsterlingit tunnis. Ei Matti Nykänen ega Alberto Tomba suutnud talle menu, tähelepanu ja sissetuleku vallas konkurentsi pakkuda.

Asi läks lausa nii jaburaks, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee pidi tippsportlaste ja nende taustajõudude survel vastu võtma Kotkas Eddie reegli (Eddie the Eagle Rule), mis sätestas tiitlivõistlustele kvalifitseerumise nõuded, sest järjepanu hakkas starti ilmuma kõiksuguseid kohmakaid veidrikke.

Sport paljastas ootamatult oma varjatud tsirkuse pale ja tsirkus oma freak show' rudimendi. Pierre de Coubertini olümpiaprintsiip «Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt» keerati korraga kurioosumiks.

Eddie ei jäänud sugugi ainukeseks omataoliseks. Sarnasele kuulsuse teele asusid ka Jamaica bobisõitjad, Ekvatoriaal-Guinea ujuja Eric Moussambani ehk Eric the Eel (Angerjas Eric), Venezuela murdmaasuusataja Adrian Solano jt. Kõiki neid rahvusvahelistel tippvõistlustel osalejaid iseloomustab ülim väline siirus endast maksimumi andmisel, kentsakas viis selle tehnilisel teostamisel ja lootusetult tagumine tulemus. Sellisesse vastuollu on juba sisse kirjutatud tragikoomilisus, mis köidab publikut ja pakub laia tõlgendusspektrit.

Kui mäest alla laperdaja, külili üle finišijoone lohiseja, reaalse uppumisohuga heitleja või kätest-jalgadest sõlmemineja tõuseb tähelepanu keskpunkti ja suudab ehk ka «feimi sulliks» muuta, siis pealtvaatajatega on asi sootuks mitmepalgelisem.

Leidub varjamatult parastavaid irvitajaid, on siiralt pingutusele kaasaelajaid, märgata võib rahulolematuid torisejaid, ent harvad pole ka härdalt ebaõnnestumisele kaasatundjad, samas kui mõni leiab sellest hoopis sapise iroonia spordimaania naeruvääristamisel. Igaüks võib siin leida paradoksile oma lahendusvariandi, mis ongi kurioosumi külgetõmbe saladus.

Üks kõige sagedamini spordiga seostatav mõiste on emotsioon. Mida suurem kontrast tekib üldise ja üksiku, tavalise ja erilise, ootuspärase ja üllatusliku vahel, seda võimsam emotsioon vallandub.

Võitja on mõistagi suur, kuid ka kaotaja võib tõusta suureks, isegi väike või autsaider saavad teatud juhtudel mõjuda suurena. Paradoks võib peituda nii 15 km murdmaasuusatamise 0,01-sekundilises olümpiavõidukaotuses (Wassbergi-Mieto draama) kui tippvõistlustel osaleja ebasportlikkuses (alates tiitlimatšil vastase kõrvast tüki väljahammustamisest kuni spordialatehnika ilmse mittevaldamiseni).

Ootamatuse, ettearvamatuse ja üllatuse moment on spordi lahutamatu komponent, mis publikut kas või alateadlikult paelub. Ja see komponent ise võib avalduda väga ootamatul, ettearvamatul ja üllatuslikul moel.

Sport on paljude muude tunnusjoonte kõrval ka kurioosne. Kui ta seda poleks, ei oleks ta ilmselt läbi sajandite meie tähelepanu ja uudishimu suutnud köita. See on nagu kirevatest kildudest moodustuv kaleidoskoobipilt, mis igal vaatamiskorral keerab ette uue tahu ja ootamatu kombinatsiooni.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.

Tagasi üles