Karl-Joosep Karbi olümpiaessee: võit iga hinna eest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sport on kaotamas jumet. Väikesest ja lõbusast, veidi tumedanahalisest poisist on saamas valge narkomaan, kes võib-olla ei soovigi spordi surma, vaid ta lihtsalt tahab võita iga hinna eest. Vana-Kreeka aegsest idealistlikust ja õilsast inimtüübist on saanud valelik tõusik, kes ka vahelejäämise korral ei oska oma vigu tunnistada. Muidugi on ka puhtaid poisse ja tüdrukuid, kuid suurenev nälg üha suurema võidudoosi järele paneb tegema kohutavaid asju. Kas võit iga hinna eest on ainuke valik?
Väike poiss, kes seisab esimesel võistlusel stardis – jalad värisevad, aga vanad head Järvinenid on kindlalt jäljes –, näeb veel enne võistlust treenerit suuskadele mingit möksi määrimas ja küsib, mis see on. Nüüdseks juba 70ndates eluaastates härrasmees vastab, et see on vana hea kliister. Väljas on umbes viis kuni seitse külmakraadi. Väiksel minul on aeg minna, sekundid jooksvad kõrval oleval tahvlil nulli. Olen valmis, esimese sirge kühveldan nii, kuis torust tuleb ja esimese tõusu otsas olen kümnes. Mõtlen, et Veerpalu, hoia alt, siit ma tulen! Kõik on suurepärane, suusk peab imeliselt, kuni tuleb viimane laskumine ning pikk lõpusirge, jõudu nagu oleks ja tahet ka, aga soomlaste toodang jalgade all ei taha liikuda, nii kinni, kui üldse olla saab. Lõpetan 63 seast 60ndana. Ei ole minu päev, kuid see Veerpalu mõte jääb mind kummitama. Kas dopinguskandaali sattunud ekssuusatajal oleks olnud muid võimalusi? Muidugi viskad Facebookis like'i lehele «Mina usun Veerpalu», kuid süda ütleb, et asi pole päris õige. Tekib justkui vastasseis, et kas sa oled see Järvineni-mees ja tiksud seal tagaotsas või tõmbad paar sõõmu astmarohtu ja paugutad terve hooaja.
Huvitav on jälgida, kuidas näiteks jõualadel maailmameistrivõistlustel seitsmes mees on kümne aasta pärast kullal. Bioloogia areneb jõudsalt ning kõrvalpingis istuv bioloogiat jagav Juhan võib sportlasehakatisele Peetrile käru keerata, eriti kui Juhanit natuke eesti kombe kohaselt koolikiusata. Viimasena ja paremini naerab ikka lõpuks Juhan, kes Peetri uriinist midagi ebaseaduslikku leiab ja hoopis mõnusamalt tagasi saab teha.
Tore on see, et liigume ühiskonna poole, kus spordi propageerimine ja tegemine on tõusuteel, eriti tore, kui need keskealised tugitoolisportlased putsad jalga tõmbavad ja rahvaliigat otsustavad minna mängima, nalja saab igatahes rohkem kui Henrik Normanni monoetendustel. Tegelasi, kes palli taga ajavad, on iga nägu ja tegu. Mängud lõppevad tavaliselt kahte moodi. Kas 15:1 ja kõik on ikkagi õnnelikud, lähevad poodi mõne õlle järele, või on mäng ülimalt tasavägine ning 11 mehe asemel, kellega tuldi, minnakse koju kaheksakesi, sest kolm meest ootavad EMO-järjekorras. Tihti tekib tunne, nagu Pep Guardiola isiklikult vaataks mänge pealt ja talle oleks vaja midagi tõestada, tegelikult on ainult võib-olla naabri-Maali ennast kohale ajanud. Tekib selline tunne, et FIFA peaks «Ütle ei rassismile»-kampaania vahetama rahvaliigas «Lööme poole vähem»-kampaaniaks, sest matemaatiline tõenäosus, et kõik jäävad terveks on ikka ülimalt väike, võib-olla on see Ida-Võlumaal veres ning Tallinna mehed toksivad niisama, ei oska öelda.
Aus peab olema ka jalgpalli õigusmõistja ehk kohtunik, kes õigeid otsuseid peaks tegema, aga üha enam tekib tunne, et Sportland müüb kohtunike särke liiga vabalt. Koolidevahelised spordivõistlused on samuti väga dramaatilised, sest lõpetab ka seal keegi kindlasti EMOs, kuna keegi on kellegi pruudi üle löönud või siis tekib mentaliteet, et mis need naabervalla tolgused sellest jalgpallist teavad. Juhtus ka selline huvitav seik, et noorte jalgpallivõistlusel visati münti, otsustamaks, kumb võistkond pääseb edasi, sest tabelis olid kõik aspektid võrdsed ning sellises olukorras ütlevad FIFA reeglid, et lasku siis saatusel otsustada. FIFA reeglitest rääkides, siis väljaku kõrreline muru oli läbi putsade tunda, jooned oli tõmmatud reede õhtul pärast klubist tulekut ning väravad olid ilmselt pärit Peeter Esimese ajast. Muidugi ei naeratanud õnn meile, miks ma muidu viriseks. Selle kohtuniku plaanisime küll murakale viia.
Kindlasti käib esimene kord peast läbi mõte, et mis siis saab, kui vahele jään. Hetk korraks iseendale, vaatan tagasi, kaaludes viimast korda, kas ma üritan veel voolida neist Järvinenidest midagi suuremat ja paremat, kas ma jään ausaks Järvineni-meheks või olen valge narkomaan.
Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»
Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.
Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.
Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.
Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.
Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.