Olümpiamängudele – olgu oma või olümpialipu all!

Sotši olümpiamängude avamisel esinesid India talisportlased olümpialipu all. Mängude ajal tühistas ROK Indiale kehtestatud sankstsioonid ja indialased said jälle võistelda oma lipu all.

FOTO: Scanpix

Olümpiaperre kuuluvate riikide arv on nüüdseks ületanud juba 200 piiri. Ent riikide ja rahvaste teekond suurele spordipeole pole sugugi alati kulgenud takistusteta. Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsus Venemaa sportlased dopinguskandaali tõttu olümpialipu alla saata annab küll sportlastele võimaluse medalile pürgida, kuid ei lase riigil olümpiaaust osa saada.

Pierre de Coubertin.

FOTO: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Mängude algaegadel reguleeriti osavõtjaskonda suuresti Rahvusvahelist Olümpiakomiteed (ROK) juhtinud prantslase Pierre de Coubertini subjektiivsete otsuste najal. Seejuures ei pidanud ta pühaks ja puutumatuks riigipiiregi. Paljuski mõjutas tema toonaseid valikuid Briti impeeriumi komplitseeritud olukord, eeskätt selle dominioonide soov oma võistkonnad iseseisvalt mängudele viia. Nii lõidki Austraalia ja Uus-Meremaa sportlased 1908. ja 1912. aasta olümpial kaasa eraldi ühisvõistkonnana, mil nimeks Australaasia. Lisaks tegid samal ajal iseseisva olümpiadebüüdi Böömimaa (osake Austria-Ungari impeeriumist) ja Soome (osake Tsaari-Venemaast).

Olümpiavaimustus kasvas ka siinpool Soome lahte. 1911. aasta 18. detsembril asutati Riias Balti olümpiakomitee, mis seadis eesmärgiks lähetada olümpiamängudele võimalikult suur hulk siitkandi sportlasi. 1912. aastal Stockholmis tegidki baltlased (sisuliselt lätlased-eestlased) olümpiadessandi teoks, ja kuigi ei vaidlustatud kuulumist Venemaa esinduse ridadesse, suudeti Rootsis ülejäänud koondisest ometi eristuda. Selleks võeti kasutusele eririietus: sinised ülikonnad ning sinise randi ja valge põhjaga vormimütsid, mida kanti ka avatseremoonial.

Eririietust kandvad Balti sportlased teel Stockholmi olümpiale aastal 1912.

FOTO: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

I maailmasõja tulemusena tekkis maailmakaardile mitu uut riiki ja nii mõnigi neist asus otsemaid olümpiale pürgima, lootuses kohale jõuda juba 1920. aastal Antwerpenis. Kuna ROK ei tahtnud lubada mängudele sõja kaotanud keskriike eesotsas Saksamaaga – korraldajamaa Belgia sõjahaavad olid selleks liiga värsked –, valiti osalejad keeruka kombineerimise teel, võttes näiliselt arvesse ka riikide varasemat esindatust ROKis. Filter oli karm ja üpris subjektiivne, mistõttu võistlesid Antwerpenis lõpuks kõigest 29 riigi, kaasa arvatud Eesti sportlased. Tuleb kiita Eesti spordijuhtide võimekust ennast olümpiale pääsu nüanssidest edukalt läbi närida – meie lõunanaabrid lätlased seda toona näiteks ei suutnud!

Vene küsimus

Peale keskriikide jäeti 1920. aastal tähelepanuta ka noore Nõukogude Venemaa osalussoov, kusjuures selle otsuse tagamaad on tänini hämarad. Leidub ajaloolasi, kes usuvad, et määravaks ei saanud mitte poliitilised, vaid hoopis rahalised küsimused. Pärast Oktoobrirevolutsiooni olevat nimelt Venemaale kinni jäänud üksjagu ROKi (loe: Pierre de Coubertini) varasid, mis olid investeeritud Tsaari-Venemaa väärtpaberitesse, ja uus võim ei tundnud nüüd mingit kohustust neid kompenseerida.

Usaldamatus jäi Nõukogude Liidu ja ROKi vahele püsima pikaks ajaks. Vahetati küll viisakaid sõnumeid, kuid jääd murda ei suudetud. Veel 1936. aasta istungjärgul Berliinis arutas ROK NSV Liidu küsimust, ent teatas ometigi kahetsusega, et ei saa suurt riiki endiselt mängudele lubada. NSV Liidu tegelik liitumine olümpialiikumisega toimus alles II maailmasõja järel: riiklik olümpiakomitee loodi 1951. aastal, olümpiadebüüt tehti 1952. aastal Helsingis.

Võib arvata, et just olümpialt eemale jätmine osutus tõukejõuks, mis sundis Venemaad looma isiklikku erilaadset spordipidude traditsiooni – spartakiaade. Oma huvitava nime said need ettevõtmised kunagise Saksamaal sündinud marksistlik-revolutsioonilise spartakistide (saksa k Spartakusbund) liikumise auks, mis omakorda oli nimetatud kuulsa Vana-Rooma orjade ülestõusu juhi Spartacuse järgi. Kui 1928. aastal tehti Nõukogude Liidus teoks I üleliiduline spartakiaad, lõi seal ligemale 7000 osaleja hulgas kaasa külalisi 17 riigist, teiste seas ka Eestist.

Saksamaa olümpiakeeld kiirendas aga töölisolümpiaadide arengut. See töölisspordiorganisatsioonide tähtsündmus oli alguse saanud vastukaaluna «aristokraatide juhitud olümpialiikumisele» ja nüüd võisid ettevõtmise algatajad uhkusega teatada, et erinevalt päris olümpiast on nende mängudele oodatud eranditult kõigi riikide sportlased. Internatsionaalset vaimu, rahvusvahelist solidaarsust ja sõjavastasust kuulutanud üritust korraldas Sotsialistlik Töölisspordi Internatsionaal (Socialist Workers’ Sport International), esimesed ametlikud mängud said teoks 1925. aastal – talimängud Schreiberhaus ja suvemängud Frankfurdis (mõlemad Saksamaal).

Hiljem puhuti üpris harjumuspäraseks muutunud manifestatsioon – sportlaste võistlemine olümpialipu all – kerkis esimest korda hetkeliselt päevakorrale juba enne II maailmasõda. Lähenev sõjaoht sundis ROKi muutma 1940. aasta talimängude toimumispaika, nii et need oleksid lõpuks toimunud taas 1936. aasta olümpialinnas Garmisch-Partenkirchenis Saksamaal. Kuna Saksamaa oli selleks ajaks alustanud jõudemonstratsioone Euroopas ja juba hõivanud  Tšehhoslovakkia, tekkis asjaomastes ringkondades puhtteoreetiline diskussioon: mismoodi tagada tšehhidele ikkagi võimalus oma esindusega olümpial võistelda. Muuseas olevatki siis sündnud idee kasutada nn neutraalsete sportlaste tunnusena just olümpialippu. Et mängud aina hoogu koguva sõja tõttu üldse pidamata jäid, ei saadud seda aga praktikas järele proovida.

Boikoti kibe kõrvalmekk

Esimene tõsine olümpiaboikott toimus 1976. aastal Montrealis ja selle korraldasid Aafrika riigid. Nimelt nõudsid aafriklased, et olümpialt tuleb eemaldada Uus-Meremaa, kuna sealne ragbitiim oli käinud võistlusreisil apartheidipoliitika eest olümpiakeelu saanud Lõuna-Aafrika Vabariigis. ROK ei nõustunud siiski Uus-Meremaad olümpialt eemaldama ja nii viiski suurem osa Aafrika riike sportlased Montrealist ära, leides seejuures tuge mujaltki. Boikoti toetajate hulka kuulus ka Lõuna-Ameerika riik Guajaana, jättes seetõttu kahetsusväärselt võistlemisvõimalusest ilma riigi läbi aegade esimese tõelise medalilootuse, sprinter James Gilkesi. Aasta varem 200 meetri jooksus Pan-Ameerika mängude kulla võitnud Gilkes oli otsust kuuldes šokis ning astus meeleheitliku sammu, paludes ROKi presidendilt Killaninilt luba osaleda individuaalsportlasena, olümpialipu all. Paraku seda luba ei antud ja tema medaliunistus luhtus. Neli aastat hiljem Moskvas sai Gilkes küll oma olümpiastardi kirja, ent seal piirdus tippvormi minetanud mees pelgalt poolfinaalikohaga nii 100 kui ka 200 meetri jooksus.

Olümpialipu all

Moskva 1980. 1979. aastal aset leidnud NSV Liidu sõjaline invasioon Afganistani osutus piisavaks, et läänemaailm eesotsas USAga kuulutaks boikoti 1980. aasta Moskva olümpiamängudele. Mitu boikotti toetanud riiki jättis oma sportlastele või spordialaliitudele siiski õiguse valida, kas osaleda või mitte. Kes seejärel ikkagi Moskvasse suundusid, pidid kaasa lööma olümpialipu all ja võimalikel autasustamistel tuli neile mängida olümpiahümni. Kokku oli selliseid sportlasi 16 riigist, tõsi, mõni neist ei kasutanud olümpialippu, vaid oma olümpiakomitee lippu.

Albertville ja Barcelona 1992. Nii 1992. aasta talimängudel Albertville’is kui ka suvemängudel Barcelonas osalesid olümpialipu all senise NSV Liidu liiduvabariikide (välja arvatud iseseisvalt kaasa teinud Balti riigid) sportlastest koostatud ühendatud võistkonnad. Lisaks startisid Barcelonas sõltumatute olümpiasportlastena olümpialipu all Jugoslaavia ja Makedoonia atleedid. Jugoslaavia (ehk Serbia ja Montenegro) oli siis nimelt ÜRO sanktsioonide kütkes, vastselt sellest riigist eraldunud Makedoonial (tuntud ka kui FYROM ehk Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik) ei olnud veel aga rahvuslikku olümpiakomiteed.

Sydney 2000. Sydneys võistlesid individuaalsete olümpiasportlastena olümpialipu all neli toona alles iseseisvunud Ida-Timori sportlast.

London 2012. Londonis võistlesid individuaalsete olümpiasportlastena olümpialipu all kolm sportlast Hollandi Antillidelt (sealne olümpiakomitee oli lõpetanud tegevuse) ja üks Lõuna-Sudaanist (sealmail puudus samuti toimiv olümpiakomitee).

 

Shiva Keshavan.

FOTO: Scanpix

Sotši 2014. 2012. aastal ROKi sanktsioonide alla langenud India olümpiakomitee ei suutnud enne Sotši olümpia algust omi probleeme ära lahendada, mistõttu tuli India sportlastest esimesena olümpiastarti asunud kelgutaja Shiva Keshavanil osaleda individuaalse olümpiasportlasena. Hiljem said hindud asjad õnneks klaaritud ja võisid kaasa lüüa juba India eest ja oma kodumaa lipu all.

 

Lõuna-Sudaanis sündinud, kuid põgenikuna Keenias elav jooksja Rose Lokonyen Nathike kandis olümpialippu põgenike koondise ees 2016. aasta suvel Rio de Janeiros.

FOTO: Scanpix

Rio 2016. Seni viimastel suvemängudel Rios lõid individuaalsete sportlastena olümpialipu all kaasa Kuveidi sportlased, sest ka sealne olümpiakomitee oli sattunud ROKi musta nimekirja. Märgina maailma muutuvast geopoliitilisest reaalsusest osales olümpialipu all ka mängude uustulnuk – kodunt lahkuma sunnitud sportlastest moodustatud põgenike koondis (Refugee Olympic Team), kuhu kuulus kümme sportlast-põgenikku Lõuna-Sudaanist, Kongo DVst, Etioopiast ja Süüriast.

 

Tagasi üles