Karm diagnoos: äge haigestumine tõmbas Aivar Rehemaa olümpiasõidule kriipsu peale

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Aivar Rehemaa Lahti MMil suusavahetusega sõidus.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Aivar Rehemaa lootis, et kuu aja pärast õnnestub sõita Pyeongchangi olümpiamängudele. Need pidanuks jääma tema pika karjääri neljandateks ja ühtlasi viimasteks. Aga elu tahtis teisiti.

«Neli-viis päeva tagasi tõusis Lahtis laagris olles kõrge palavik. Mõtlesin, et ju on mõni külmetus või viirus nagu ikka,» kirjeldas juhtunut Rehemaa, kellel oli olümpiapileti kindlustamiseks üks võimalus – startida nädalavahetusel Eesti meistrivõistlustel. Seda teinuks ta enda sõnul suure eesmärgi nimel kas või poolhaigena.

Kuid eilne käik arsti juurde paljastas karmi tõe. «Pärast esimest röntgenipilti ütles arst, et teeme teiselt poolt ühe veel. Selle peale tuli juba kerge värin sisse – kui kõik oleks korras, poleks ju teist pilti vaja. Läks veel viisteist minutit ja ega siis enam midagi rääkida polnudki...»

Rehemaal diagnoositi ägedaloomuline kopsupõletik. «Tean ju oma verenäitajaid ja kui vaatasin neid, mille arst lauale pani, siis erinevused olid ikka suured. Oli kohe selge, et see pole midagi viiruslikku, vaid tõsisem lugu. Arst ütles kohe, et ära sa jumala eest treenimiselegi mõtle, võistlemisest rääkimata,» kirjeldas Rehemaa, kes polegi enda sõnul karjääri jooksul kunagi nii raskelt külmetunud.

Kui passist vaatab vastu sünniaasta 1982, on selge, et olümpiasõitudel on ühes halva uudisega kriips lõplikult peal. Aga karjääril? Rehemaa ei taha karmi tõde otse välja öelda, kuid...

«Praegu võtan enda jaoks aega, esmalt tuleb terveks saada. Kümmekond päeva olen nüüd antibiootikumide peal, puhkama pean mõistagi kauemgi. Kui enne kevadet öeldakse, et olen terve ja võin veel sõita, siis muidugi sõidan. Seda, et ma karjäärile punkti panen, on raske väljagi öelda. Aga see aeg pole kaugel...» arutles Rehemaa. «Miinuseid hakkab natuke liiga palju kogunema.»

«Suuski ma ära ei põleta – Jaak Maega koos on hea edaspidigi rajale minna!» muigas ta tulevikuplaanide teemal juttu jätkates. «Eestikatel ja Estoloppeti sarjas suusatan ikka edasi. Tean ju isegi, et mul oli karjääri jooksul ebaõnnestumisi rohkem kui õnnestumisi, aga seda rohkem ma neid häid päevi hindan! Suusatamine oli mu hobi, millest sai töö, see tõesti meeldis ja meeldib mulle. Olin viisteist aastat Eesti koondises, võistlesin pidevalt MK-sarjas. Ma ei kahetse midagi, see oli suurepärane aeg!»

Tagasi üles