Alo Pungase olümpiaesse: võit iga hinna eest? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kellele ei meeldiks võita, olla parim, tunda, et pingutus on korda läinud, raskused ületatud? Kellele ei meeldiks olla tipus, särada aupaistes?
Võitu on magus nautida. Eriti siis, kui osalejaid on palju ja kui pingutada tuleb rohkem kui tavaliselt. Vahel kipub reaalsust varjutama soov iga hinna eest võita. Ükskõik, missuguse hinnaga. Aga mis on üldse võidu hind? Kas seda saab mõõta sekundite, meetrite, rahulolu või hoopis südametunnistuse hinnaga? Küllap nii ühte kui teist.
Võib-olla on mõnele esikoht ainus võimalus tunda ennast võitjana, kuna see on kõige võimsam ja tunnustatum koht. Teine ja kolmas koht tähendavad seda, et veidike jäi kõige paremast siiski puudu. Võib-olla oli aga teine või kolmas koht väga suur võit iseenda üle. Saavutati parem isiklik tulemus kui eelmine, mis tuleneb järjepidevusest treeningutel.
Võit iga hinna eest võib kätkeda endas ka küsimust, kas võit tuleb ausal teel või ollakse valmis parima tulemuse nimel ebaausat mängu mängima. Kui olulised on siin au ja kuulsus ja kas nad tähendavad inimesele rohkem kui puhas südametunnistus?
Sporti ei tohiks teha pelgalt medalite võitmise pärast. Pigem tuleks olla inimlik ja treenida ennast ausal teel tippu ning kindlasti tekivad selle tee peal ka mõned eksimused sisse, mis on vajalik, sest vigadest õpitakse kõige paremini. Siiski on neid inimesi, kes kipuvad ebaausale teele, kuna nende mõtetes on ainult võit ja esikoht.
Samas on inimeste võimetel piirid. Ka kõige usinam harjutamine ei pruugi garanteerida soovitud tulemust lihtsalt seetõttu, et lagi on käes. Paremaks areneda ei ole võimalik lõpmatuseni. Seega tuleb vahel enda vastu aus olla ja rahul olla saavutatuga. Mis ei tähenda kehva sooritust või seda, et ei suudetud end korralikult kokku võtta.
Millise mentaliteediga minna võistlustele - kas kinnisilmi ainult eesmärgi poole, mõeldes ainult numbrile 1, mis tähendab esikohta?
Ei tohiks seada eesmärke, mis pole reaalsed. Kas peab unistama suurelt või peaks seejuures unistama ka arukalt? Võistlustesse tuleks suhtuda mitte kui poodiumi kõige kõrgemasse kohta, vaid kui võimalust tõestada iseendale, et ollakse lahti rebitud mugavustsoonist, oldud järjekindel, treenitud vastupidavust.
Spordi sihiks peaks olema enda võimete proovile panemine ja isiklike rekordite purustamine. Kindlasti on see auväärne tunnustus, saada esikolmikusse, kuid see idee ei tohiks olla esimene prioriteet. Siinkohal sobib endise ameerika jalgpalluri Mike Ditka ütlus: «Sa oled kaotaja alles siis, kui sa lõpetad üritamise».
Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»
- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.
- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.
- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.
- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.
- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.