Kristjan Ilves - õhukunn, kes poisipõlves kartis hüpata
4. veebruar 2018, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/02/04/7543481t1ha9ea.jpg)
- Kristjan Ilveselt küsiti koolis sageli: kas sinust saab uus Ago Markvardt?
- Tippspordis on Ilvese jaoks tähtis olla tipus, saavutada ja võita midagi.
- Kui vaja, tuleb suusarajal küünarnukid käiku lasta. Muidu ei jää ellu.
Avaldame täispikkuses reedeses Postimehe olümpiaajakirjas «Pyeongchang 2018» ilmunud intervjuu kahevõistleja Kristjan Ilvesega, kes saavutas täna Hakuba MK-etapil teise koha.
Kui Eesti talispordis valitseb kuldajastu kiiluvees närb ajastu, tuleb osata rõõmu tunda väikestest võitudest ja tulevikutegijate arengusammudest. Kahevõistleja Kristjan Ilves, kolmekordne juunioride MM-i medalimees, on mõnegi arvates juba Eesti nüüdse olümpiakoondise suurim lootus, ent tegelikult tuleb vaid 21-aastast Elva noorsandi hinnata siiski teiste mõõdupuude järgi.
Läbi-lõhki spordipere võsu räägib, miks tahtis saada kahevõistlejaks ja mitte suusahüppajaks, millised on ta sportlikud eesmärgid ja tõekspidamised, miks vahetas ta treenerit, aga ka, mida tähendas talle ühtäkki terve Eesti olümpialootuseks kerkimine. Kuid meie vaade on pigem Pekingil (2022. aasta taliolümpia toimumispaik), mitte Pyeongchangil.
Hakatuseks viktoriiniküsimus. Mis oli see suur rahvusvaheline spordivõistlus, mis toimus Lõuna-Eestis kaks nädalat pärast sinu sündimist?
Mhh… 1996 juuni lõpp… Lõuna-Eestis… Ei tule küll kohe esimese hooga.
Esimene vihje: on väga otseselt seotud sinu praegu spordialaga.
Muidugi, suvine MK-etapp! Kusjuures mul oli tunne, et see toimus hiljem.
Need olid Eesti kahevõistluse kuldaja lõppaastad. Kui palju oled sa tahtnud hiljem ise Allar Levandi ja Ago Markvardti tegudest teada saada? Kas sind seob selle ajastuga miski?
See side on isegi üllatavalt tugev. Mulle väga meeldib ajalugu uurida – eriti spordiajalugu. Olen end kõigi tähtsamate tulemustega kurssi viinud, oma ala võistlusi püüdnud ka järgi vaadata – nii palju, kui internetiavarustest leida võimalik.
Nii et Allar-poisi pronksine Calgary olümpia, kus tuled Eestimaa kodudes ei kustunud, on üle vaadatud?
Tervet võistlust pole kuskilt tuvastanud. Aga olulisemaid lõike ETV arhiivist olen näinud. Sain neile jaole kunagi tutvuste kaudu.
Kas sina, vaba Eesti laps, oled mõelnud, kuidas oli võimalik, et kaks meest püsisid peaaegu korraga maailma tipus?
Ikka olen. Mu isa tegi Agoga samal ajal sporti, nad olid koolivennad, vist isegi toanaabrid. Temalt olen kuulnud neist võimalustest, mis Liidu koondis pakkus. Millestki ei tulnud puudust. Suure venna õlg aitas, aga muidugi: tuli kõva mees olla, et sinna pääseda. Hiljem tulid juba head tulemused ka Eesti lipu all. Kahju vaid, et nad nii vara tippspordiga lõpparve tegid – viis aastat oleks vähemalt veel teinud teha. Vanus lubanuks.
/nginx/o/2018/02/04/7543485t1h4b8d.jpg)
Sina tõusid just siis suuskadele, kui Ago areenilt lahkus.
Mu isa oli Elva suusaklubis treener. Käisin seal ja teadsin juba väga varakult, kes on Ago Markvardt ja Allar Levandi. Kuna Ago oli samuti Elva poiss ja temast oli pidevalt palju juttu, sai temast mulle väga selge ja käegakatsutav eeskuju.
Kuid vaevalt et mantlipärimisest mõtlesid.
Siis muidugi veel mitte, aga hiljem – umbes kümnesena – küsiti koolis sageli: kas sinust saab uus Ago Markvardt? See võrdlusmoment jäigi mind saatma. Mul pole selle vastu midagi, sest aimdus, et hakkan kahevõistlejaks, tekkis ka minus endas päris varakult. Olin ikka veel õige väike, kui esimesed selged olid silme ees.
Kui palju oled sa ise Ago või Allariga oma sporditegemisest rääkinud?
Algul väga vähe. Aga alates ajast, kui ta paari aasta eest nii-öelda meie süsteemiga liitus ja info vahendajana tegutses, juba tihedalt. Allariga otsene kokkupuude puudub.
Küll on Allar aeg-ajalt meedia vahendusel su arengu kohta arvamust avaldanud. Kas sind huvitavad taolised seisukohavõtud?
Kui su enda ala kunagine absoluutne tipp, pealegi rahvuskaaslane, midagi arvab, on see mõistagi oluline. Allar on tänu oma kogemustele ja teadmistele kahtlemata autoriteet, isegi kui ta enam nii tihedalt kahevõistlusega kokku ei puutu.
Sina oled Agoga sarnase profiiliga kahevõistleja – hea hüppaja, suusarajal tuleb aga pigem kannatada. Juhus? Või mitte?
Küllap ikka juhus. Neid asju ei määra sünnikoht, vaid see, kas oled loodud plahvatuslikuks või vastupidavaks sportlaseks. Minu jaoks on kahevõistlus täiesti absurdne ala: sul peavad olema korraga suusahüppaja ja suusataja omadused, mis on ju täiesti erinevad. 10 kilomeetrit pole küll võrreldav 50-ga, kuid vastupidavusel lasub ometi meeletu tähtsus. Et need kaks kokku saada, on looduse poolt antul väga oluline kaal.
Kes sinu kaasaegsetest on kõige andekam kahevõistleja?
Ega seal muud olegi, kui et tuleb vaadata protokolli. Kes kõrgeimas tipus püsivad, need ongi.
/nginx/o/2018/02/04/7543489t1he422.jpg)
Kui mõtled päris reaalselt: võimaldavad su eeldused jõuda kah sinna, absoluutsesse tippu?
Kui ma seda ei usuks või võimatuks peaks, jätaksin asja pooleli. Oskan 20. kohast rõõmu tunda, kuni see on loomuliku arengu osa. Aga kui olen ühel päeval 25-aastane (praegu on ta 21 – toim) ja tiksun ikka samas kandis, küsin kindlasti endalt: miks ma üldse siin olen? Olen väga selgelt selgeks mõelnud, et teen sporti kahel põhjusel: kuna see mulle nii väga meeldib ja sellepärast, et olla tipus, saavutada ja võita midagi. Niisama kaasa lohisemine ega keskpärasus pole mulle.
Aga ikkagi need eeldused…
… jaa. Hüppemäel kuulun heal päeval juba nüüd maailma paremikku. Vahel on seda õnnestunud ka tõestada. Suusasõiduga on nii: tean, et ma ei saa iial parimaks, aga kui olen täiesti välja arenenud, siis umbes 15. meheks on kõik võimalused küündida. Näiteks Erik Frenzelile on piisanud isegi veel kehvematest sõiduaegadest, et olla parim.
Üüratu vahe igas mõttes, kas alustad sõitu eest või näiteks 20. kohalt. Ühel juhul saad jõukohases tempos alustada, teisel pead koos kõige rajumate suusavendadega algusest peale koos uhama. Maha ei saa jääda, pead proovima. Olen kogenud, et sõidan esimese variandi korral minuti kiiremini, kuigi vorm on sama. Ehk et mul ongi kõige tähtsam end stabiilselt etteotsa hüpata.
Kas sa oled inimtüübina piisavalt nahaalne, et suusasõidu karmides mängudes – kus koos suured grupid ja vend venna ei tunne – end kehtestada?
Sul on õigus: sõidetakse tõesti nii-öelda üle laipade ja pundis saab parema koha mitte kiirem, vaid nahaalsem. Osad tüübid närveldavad ja kobisevad pidevalt, ükspuha, mis olukorras. See pole ka hea – mõnigi kord on just neile koht kätte näidatud, kas siis tahtlikult või tahtmatult.
Mina olen loomult pigem tagasihoidlik ega suru end kõikjalt läbi. Aga rajale ja võistlusolukorda jõudes tulvab adrenaliin nii lakke, et vahel imestad isegi: see ei saanud ometi olla mina! Kui vaja, lasen küünarnukid käiku. Muidu ei jää tõesti ellu. See on tulnud ajaga – varem olin pehmem, kui keegi kõva häält tegi või suusakepi peale astus. Enam ma ei ehmu.
Su noorem vend Andreas on kukkunud sinust päris kaugele. Tema hiilgab rajal ja vaevleb mäel.
Sportlased jagatakse mõtteliselt viide gruppi: esimesse ja teise kuuluvad väga aeglase lihasega, neljandasse ja viiendasse äärmiselt plahvatuslikud. Anatoli Šmigun ütles kohe pärast meie juures tööle asumist ja esimeste EKG-testide tegemist, et mina olen neljandas, Andreas teises grupis. Paar-kolm aastat tagasi keskendusime minu puhul väga palju ka plahvatuslikkuse arendamisele, aga hüpe ei muutunud sellest eriti paremaks. Nüüd oleme seda osa vähendanud ja püüdnud mind muuta nii-öelda tuimemaks. Kahevõistlejal on pigem oluline omada mäel head tehnikat kui superteravat jalga.
Kas oled Eesti perespordifirmade tüüpiline kasvandik, kus isa veab võsukese spordiradadele?
Jah, ka minu puhul läheb kogu süü ainult ja ainult tema kapsaaeda. Küll aga tuleb kergendava asjaoluna lisada: kuna sporti ei saa kuidagi teha vastu tahtmist või kellegi sunnil, siis ma võtsin mingil hetkel tahte ja kohustuse öelda, et nüüd lähme ja teeme, enda õlule. Alates ajast, kui mul tekkisid spordis sihid, isa roll muutus. Temast sai abiline, treener, tugiisik, aga ka pidurdaja. Mind on väga palju tulnud tagasi hoida. Olen alati tahtnud rohkem kui vaja. Eriti noorpõlves, kui endal mõistust veel peas polnud. Mis seal salata: isa on ka parim piksevarras, kelle peale pingeid maandada. Õnneks olen lühikese põlemisega. Naaksun natuke ja unustan ära. Suur aitäh isale, et ta on suutnud mind taluda ja ohjeldada.
Kas teie kodus on sport läbiv teema?
Püüame kodus mõtted nii palju mujale viia kui võimalik. Aga samas annab pidevalt koos olemine minu silmis siiski suure plussi: see tagab, et isal on treenerina mu seisundist, mõtetest ja millest iganes iga sekund ülevaade. Nii on otsuseid palju lihtsam langetada. Kokkuvõttes sünnivad lahendused ka kiiremini. Ma ei kujutaks ausalt öeldes ette, kus ma oleks või kes ma oleks, kui isa ei oleks mu treener.
Kui raskelt on tulnud nõrgema jala järele lohistamine ehk vaikne areng murdmaarajal?
Kui 17-18aastasena MK-sarja tulin ja nägin, kuidas poisikesest lihtsalt üle sõidetakse, siis võttis masti küll mõneks ajaks maha. Nüüd olen sedavõrd siiski arenenud, et hea vormi korral jaksan suurema osa distantsist vastu pidada. Viimased paar kilomeetrit küll mitte. Kuid üldistades on murdmaa läinud igas mõttes palju meeldivamaks.
Karme mahutrenne sa iial vihanud pole?
Ei, seda mitte. Vastupidi. Kui saaksin, annaks pidevalt tuld. Kiirendustel püüan alati maksimumi kätte saada. Tunne, et pingutasin end sodiks ega suuda liigutada ainsatki kehaosa, toob naudingu. Mind on tulnud pidevalt tagasi hoida, et põhi tugevamaks ehitada ja et ma piiride kompamisega liiale ei läheks.
Loomulikult ei vihka ma midagi, mida paremaks saamiseks tegema pean, aga pigem ei meeldi mulle aeglane ja tuim töö. Ei ole loivaja tüüp.
Kuidas sinust kasvas hea hüppaja?
Olin vist kolme ja poolene, kui koos isaga pihta hakkasime. Pean teda väga heaks suusahüppetreeneriks. Kõik need aastad on tema silm mul pidevalt peal olnud ja õiges suunas tüürinud. Tema panus on siin hindamatu. Jah, mul on head eeldused, aga järjepideva tööta ei jõudnuks kuhugi.
/nginx/o/2018/02/04/7543493t1h8bc9.jpg)
Hüppamine ja hirm. Tuttav või võõras teema?
Olen kaks korda tulnud tornist alla mitte hüpates, vaid jalgsi. Esimene oli Elvas 25 meetri mäel ja teine Tallinnas 50 meetri mäel. Istusin kummalgi juhul juba poomil, aga ei julgenud lahti lasta. Lihtsalt ei julgenud ja kogu lugu. Tulin ära, ütlesin, et ma ei lähe ja kõndisin alla. Suuremale mäele üleminekul tekkis tõrge. Eriti esimesel korral, kui seni olin hüpanud vaid 10 meetriselt trampliinilt. See oli ikka päris hirmus – lähed lamedalt maalt järsku kõrgesse torni. Teisel korral tundsin end maru halvasti, sest olin suures laagrigrupis ainuke, kes ei julgenud. Autunne sai kõvasti riivata, mõtlesin: saan kasvõi surma, aga pean selle ära tegema. Kummalgi korral ei saanud pärast terve öö rahu, aga juba järgmisel varahommikul läksin ja ajasin asja kõhklusteta korda.
Suuremaks saades pole enam hirmu tundnud. Hüppamine tundub mulle sama loomulik kui tavainimesele näiteks tänaval jalutamine.
Kas kunagi – kasvõi sekundiks – on peast läbi käinud mõte: hakkan suusahüppajaks?
Kui olin 13 ja Martin Höllwarth oli meil siin suusahüppajate pealik, siis suruti mind omajagu. Nooremas eas oli sellele teele suunajaid üle ühe. Olen õbluke tüüp, nälgimist pole peljanud. Aga minu jaoks sõltub suusahüpetes liiga palju teadusest, kus suurriigid saavad tohutu eelise. Kõik need kombinesoonid, tunnelites testimised, aerodünaamika – iga pisiasi loeb tohutult. Ja mitte ainult ei loe, vaid ka maksab meeletult. Eesti oludes ei ole see minu arvates reaalne. Sestap polegi ma suusahüpetele keskendumisel iial näinud sügavat mõtet. Kahevõistluses on tippu jõudmine märksa mõeldavam.
Ehk: Kaarel Nurmsalu tulevik ehk alavahetus sind ees ei oota?
Kindlasti mitte. Kaareliga oli lugu minust erinev: ta oli hüppemäel ikka üliandekas. Minust kohe raudselt andekam. Teatud hetkeni leidus tal ka võimalusi. Kahju, et tal see tee pooleli jäi.
Kristjan Ilves, Eesti suurim olümpialootus. Kuidas kõlab? Kas häirib?
Nimetus nimetuseks, vahet pole kokkuvõttes. Tean ju ise oma seisu ja eesmärke. Tean, kui palju olen nende täitmiseks andnud. Tean, et kui kõik klapib, võib midagi tulla.
Lihtsalt pärast Kelly Sildaru vigastada saamist kasvas minule suunatud tähelepanu ühtäkki kordades. Meediakära, erinevad kohustused, kohtumised, muud pisiasjad – neid hakkas tulema meeletult. Tundus, et laviin on mind kaasa haaranud. Mulle oli see ootamatu, mõjus kerge šokina ja röövis energiat. Päeva lõpuks on kõige tähtsam, et mul põhitegevuses midagi tegemata ei jääks.
/nginx/o/2018/02/04/7543495t1h5ac8.jpg)
Milline kahevõistlejate tippseltskond on? Kas näiteks Frenzeli ja Rydzeki sugused tuusad hoiavad omaette või olete kõik üks suur pere?
Sakslased hoiavad omaette. Ma ei ütleks, et nad on otseti ülbed, pigem võib-olla üleolevad. Osade austerlastega sama lugu. Norralased jällegi on väga sõbralikud sellid. Mina räägin enamasti eakaaslaste – Tomaš Portyku, Jarl Magnus Riiberi ja teistega – või siis soomlastega, kellega oleme maast madalast palju läbi käinud.
Ka Eesti kahevõistluses pole intriigid päris võõrad. Kuidas sa vaatasid eelmise olümpia eel toimunud eri leeride maadejagamist?
Selge see, et olümpiakohtade jaotamine võib olla valulik teema. Aga ajades koos üht asja, võiks üritada hästi läbi saada. Mina isiklikult olen lähtunud sellest põhimõttest. Ei tea ka, et kellegagi tülis oleksin.
Kuidas ja miks toimus Tambet Pikkori sinu tiimist lahkumine?
See oli minu soov ja otsus. Mingitel hetkedel on mul nappinud egoismist, olen soovinud, et kõigil mu ümberkaudsetel oleks hea olla. Väldin tülisid. Aga spordis nii kaugele ei jõua. Pealegi pole ju treenerivahetuses midagi halba või imelikku.
Mul ei ole Tambeti kohta öelda ainsatki halba sõna, aga tol hetkel tundsin, et vajan muutusi. Kiiresti. Muidu oli oht jääda sama koha peale tampima. See oli tegelikult viimane aeg. Mul jäi vorm pidevalt realiseerimata. Võistluspäeval mu koostöö Tambetiga ei klappinud. Hakkasin üle mõtlema ja pingutama. Põhjus polnudki ilmselt tema treeningvõtetes, vajasin lihtsalt inimest, kes mind kõrvalt kasvõi rahustaks.
Isa on inimene, kes mõistab mind kõige paremini. Ta on loomult rahulik, samas väga motiveeriv. Just seda vajasingi. Tulemused on tõestanud, et tegin õigesti.
Kas enne seda otsust oli isa su jaoks nii-öelda kodune nõuandja?
Ta teadis kogu aeg, mis toimub, aga treeningplaanid tegi siiski Tambet. Isa jälgis lihtsalt kõrvalt. Sel ajal oli tal veel palju muud tegemist: töötas Audenteses, suusaklubis olid noored. Aga kuna sel ajal polnud hullu tahtmisega poisse ja ta nägi ka minu olukorda, siis tegimegi mõlemad muutuse.
Kristjan Ilves
Sündinud 10. juunil 1996 Tartus.
Pikkus ja kaal 179 cm / 64 kg.
Treenerid Isa Andrus Ilves ja Anatoli Šmigun, varem Petter Kukkonen ja Tamber Pikkor.
Paremad tulemused (individuaalselt) Juunioride MM-i kolmekordne pronksivõitja (2013, 2015 ja 2016). Sotši OM (2014): 34. ja 41. koht. MM 2013: 39. ja 48. MM 2015: 38. ja 40. MM 2017: 23. ja 27. Parimad kohad MK-etappidel: 12. (november 2017), 14. (märts 2017), 17. (november 2016 ja märts 2017), 18. (märts 2017) ja 19. (november 2017). Võitis 2017 suvise GP-sarja. Eesti parim kahevõistleja 2016 ja 2017.
/nginx/o/2018/02/04/7543479t1h43cc.jpg)
Psühholoog õpetas võistluspäeva nautima
Alates eelmisest kevadest kuulub Kristjan Ilvese taustajõududesse uus inimene: psühholoog Snežana Stoljarova.
«Ta on endise iluvõimlejana teinud ise piisavalt kõrgel tasemel sporti, et mind mõista ja aidata. Lisaks erinevad kõrged erialased kraadid,» kirjeldab Ilves abilist. «Kui olen Eestis, saame kokku – ta on isegi Otepääl meie laagrites käinud. Kui olen ära, suhtleme skaibi vahendusel. Vajadusel saan alati kõik mured ära rääkida. Klapime hästi. Ta on mind palju õpetanud ja aidanud.»
Ilves ütleb, et ta suhtumine ellu, sporti ja võistlustesse on nende kuude jooksul üsna tuntavalt muutunud. «Varem võtsin võistluspäeva kui midagi täiesti eriskummalist. Mõtlesin üle, olin pinges, tundsin raskust ja nii edasi. Nüüd ootan ja naudin neid päevi. Olen märksa lõdvestunum. Võtan seda võimalusena enda oskusi näidata. Võistlus on pidupäev,» sõnastab ta õhinal suurima muutuse.
Nihe on toimunud ka mõtlemises, kas sportlane on sportlane eelkõige iseenda või kellegi teise jaoks. «Jah, mu käekäik läheb nii õnnestumiste kui ebaõnnestumiste korral korda ka teistele, aga eelkõige teen sporti siiski endale. Ja isegi kui läheb halvasti, siis tean, et järgmine päev ja võistlus tuleb ilusam. Suudan võtta vabamalt,» räägib noor sportlane.