Ott Järvela: maailma parimad sportlased väärivad, et olümpia kuuluks neile! (1)
/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
5. veebruar 2018, 10:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/02/05/7546037t1h8a69.jpg)
Ideaalses maailmas kuuluksid olümpiamängud saba ja karvadega sportlastele, kes on enda karjääri tähtsaima võistluse nimel neli aastat pingutanud, et siis maailma parimatega konkureerides selgitada, kes on tugevam ja osavam. Ning mitte ainult füüsiliselt, vaid eelkõige just vaimselt.
Olümpiamängud muudab eriliseks nende harukordsus – olümpiavõitjaks saab tulla vaid iga nelja aasta tagant, maailmameistriks sõltuvalt spordialast kas igal aastal või üle kahe, maailmajao meistriks enamasti igal aastal. Just harukordsusega kaasnev suur vaimne pinge – kui nüüd ebaõnnestuda, siis ei pruugi teist võimalust avaneda mitte kunagi! – sorteerib paljude tugevate sportlaste seast välja olümpiatšempionid.
Näiteks eelmisel olümpial mahtusid meeste kiiruisutamise 1500 meetri distantsil 11 paremat sportlast 0,98 sekundi sisse ehk 11. koha omaniku tulemus jäi olümpiavõitja omale alla vähem kui ühe protsendiga. Hollandlane Koen Verweij kaotas kuldmedali poolakale Zbigniew Brodkale kuldmedali 0,003 sekundiga ehk 0,0028 protsendiga!
Kuhu see olematu aeg jäi? Verweij ilmselt juurdleb senini, aga halastamatu stopper ütles, et kahe võrdse tasemega sportlase duellis suutis Brodka keha ja vaimu harmoonia minimaalselt paremini klappima saada. 0,003-sekundiline võit ei tulnud tänu higistamisele, vaid mõtlemisele, sest inimene pole masin. Olümpiavõidu taga pole reeglina üksnes tugev keha, vaid ainulaadne inimlik tervik. Just sel põhjusel pälvivad olümpiavõitjaid ühiskonnas erakordse lugupidamise.
Paraku pole maailm ideaalne ning vahvate sportlaste asemel kipuvad olümpiamängud üha enam kuuluma kõigele kõrvalisele – eelkõige pälvivad pattudest tähelepanu doping ja korruptsioon, mis omakorda peletavad potentsiaalsete korraldajate ringist mitmed tunnustatud ja demokraatlikud talispordimaad, kus toimuv olümpia oleks nimetatud ohtude eest paremini kaitstud.
Ning kõigi nende jamade ees pole võimalik ka silma kinni pigistada, sest vaikimine tähendaks valelikkuse heakskiitu, mis muudaks olümpia kohe mõttetuks. Probleemidest tuleb rääkida, ainult nii on lootust olukorra paranemisele. Postimees just seda Pyeongchangi taliolümpial teebki – me toome lugejani nii Eesti kui ka maailma sportlaste võitlused ja võistlused, aga ei jäta tähelepanuta ka kõike seda, mis telepildist kätte ei paista. Olgu see puhas või räpane.
Kontsernisisene sünergia Kanal 2, Kanal 12 ja Kuku raadioga tagab, et just Postimehe veebileht on Eestis olümpiamängude kodu – aadressil om2018.postimees.ee saab vaadata otseülekandeid, võistluste tipphetki, intervjuusid Eesti ja maailma sportlastega. Lisaks tulemused, ajakava, medalitabel, ekspertide arvamused ja palju muud põnevat olümpiasisu.
Loodetavasti talletub Pyeongchangi taliolümpia ajalukku helgemalt kui Sotši 2014 ja Rio de Janeiro 2016, mida tähistavad paraku doping ja korruptsioon. Maailma parimad sportlased väärivad kindlasti, et olümpia kuuluks neile. Oleks maruvahva, kui 10 või 20 aasta pärast mäletatakse Pyeongchangi kui sportlaste olümpiat.
Lõuna-Korea võõrustab olümpiamänge teist korda. 1988. aasta Souli suveolümpia tähistas boikottide ajastu lõppu ja võimaldas olümpialiikumisel tulevikku sammuda puhtamalt ja üllamalt. Kui Pyeongchangi talimängudega suudetaks tõmmata joon alla olümpialiikumist mürgitanud valskusele, võib Lõuna-Korea kujuneda taas paigaks, mis annab viiele rõngale uue hoo ja kaunima varjundi.
Artikkel ilmus 2. veebruari Postimehe olümpiaajakirjas «Pyeongchang 2018».