Linda Peetsalu olümpiaessee: võit iga hinna eest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanasti mulle sport ei meeldinud. Küll sai väiksena tillujooksudel osaletud ja tegelikult terve elu sporti tehtud tervisehädade tõttu, aga ei, sport ei olnud minu jaoks. Eriti selline, kus pidi jooksma. Jumal, kuidas mulle jooksmine üldse ei meeldi. Ise olen tegelenud pool elu triatloniga. Tegin seda kõike vastu tahtmist. Aga arvan, et see, et ema mind kõrvupidi iga päev trenni vedas, pani mind mitu aastat hiljem sporti hoopis armastama.
Praegu tegelen mingil moel jõutõstmisega. Tõsisemalt umbes pool aastat. Omal algatusel muidugi ja olen ise omale kõik kavad ja asjandused koostanud. Loomulikult saan ka mingit väikest abi iga paari kuu tagant, kui keegi mulle jõusaalis pilgu peale viskab ja küsima tuleb, et mida sa siin punnitad, teed ju puha valesti. Aga nii juba tegelikult paar toredat aastat. Algusepoole oli see pigem selline jõutõstmine, et tegin ühe harjutuse, kolm pilti peegli ees ja sammusin minema. Mul polnud õrna aimugi, mida teha. Aga sisimas oli selline tunne, et vähemalt ei istu diivanil tagumikku laiaks, vähemalt liigun.
Kui olin õige pisike, meeldis mul osaleda lasteaia või kooli korraldatud spordivõistlustel. Eriti meeldis mulle kaugushüpe. Kuna mul on klassis kõige pikemad jalad, siis lendasin teistest natuke kaugemale. Telekast vaatasin samuti lummatult peamiselt kergejõustikku. Kõige südantsoojendavam ala oli teivashüpe. Iga kord seda nähes lubasin vanematele, et minust saab teivashüppaja. Praegu ei suuda ma poolemeetrisel taburetil seista, ilma et pea ringi käima hakkaks, aga see selleks. Elu on veel noor, iialgi ei tea, mida tulevik tuua võib. Võib-olla kümne aasta pärast seisab spordiajakirjal uhke portree minust kui maailmakuulsast teivashüppajast.
Ehk jõuaksin omadega siis ka olümpiani välja. Seisaksin seal teiste eestlaste seas, kes suuremalt jaolt sinna mitte võitma, vaid pigem head kohta saavutama lähevad. Samas on ka julgeid erandeid. Aga olgem ausad, kui kogemata satub su konkurendiks Bolti-poisi taoline imelaps, siis võtab põlve värisema ja võidumõtted peast ära küll. Nii vähemalt minu vaatevinklist ja mõnest üksikust kogemusest lähtudes. Läheksin ka ise olümpiale mitte võitma, vaid osa võtma, sest päeva lõpuks ei ole oluline see, mitu medalit kaelas ripub, vaid tunne, mis on südames.
Tõepoolest, sport on imeline. Sport pole mõeldud selleks, et iga hinna eest võita. Sporti on tarvis teha iseenda pärast. Lõppude lõpuks on ju pärast korralikku trenni superhea enesetunne ja kas või korraks saab unustada igapäevamured. Liikudes jõuame sihtpunkti. Ja kuna tänapäeval jäävad noored aina nõrgemaks ja nõrgemaks, siis sport on just see, mis elu sellel planeedil natukene kauemaks püsima jätab.
Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»
- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.
- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.
- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.
- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.
- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.