Laura Viioli olümpiaessee: võit iga hinna eest? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/17/106491t1h893d.jpg)
Iga inimene tahab võistlustel saada parimat võimalikku kohta. Vahel on võiduhimu nii suur, et proovitakse teha ükskõik mida, mõtlemata tagajärgedele. Ega sportlased sellises situatsioonis erandid ole, nemad teevad ka vigu ja teevad kõike, et olla parimatest parimad. See võib viia aga diskvalifitseerimiseni või maine languseni. Sellest ka küsimus: kas võit on iga hinda väärt?
Dopingu kasutamine on tänapäeval laialdane ega pruugi olla ka juhuslik. Kuigi see on spordis reeglitevastane vahend, tarvitab nii mõnigi sportlane seda võistlustel, et saavutada paremat tulemust. Neil on võimalus dopingut mitte kasutada, aga vahel ei jää nende arvates midagi muud üle – võitmisest võib oleneda sportlase olevik ja tulevik. Selline käitumine on vastuolus ausa mängu põhimõtetega, aga sellest mõnikord ei hoolita.
Mõnikord tahab mõni riik näidata, et võib ka olla spordis väga tugev ja laseb mõnest teisest riigist eksportida sportlase, kes on näiteks jooksus hea. Muidugi tehakse seda varjatult ja talle makstakse, aga sellest hoolimata on see käitumine vale. Võidakse ju leida riigisiseselt hea jooksja, tal ei pea olema tuntud nägu. Sellise tegevusega ei hakata riskima, vaid leitakse kiiremas korras inimene, kes on hea sportlane ükskõik millisel spordialal ja minnakse tema peale välja.
Et saavutada paremat kohta, võidakse käituda ka ebasportlikult. See tähendab, et manipuleeritakse mingil viisil konkurentidega, kahjustatakse nende varustust, esitatakse valekaebus, makstakse suur summa või mis kõige ekstreemsem – tehakse midagi võistluste ajal, näiteks pannakse ülikiirelt jalg kaasvõistlejale ette ja loodetakse, et seda ei nähtud. Seda kõike tehakse, et saavutada parem koht või saada poodiumile. Kui vahele ei jääda, on kõik korras ja seda ei mainita kellelegi, aga kui jäädakse vahele, siis võivad tagajärjed olla väga karmid.
Muidugi teevad sportlased enne võistlusi väga palju trenni, et saavutada parim tulemus, mis võimalik. Kuid ka sellel on oma limiit, sest on vahe mõõdukal treenimisel ja ületreenimisel. Suurem osa võistlejatest teeb sporti mingites piirides, et end võistlusteks ikka energilisena hoida, aga on inimesi, kes käivad pidevalt treeningutel, kurnavad end nii vaimselt kui ka füüsiliselt ning selle tõttu võivad võistluste ajal nende tulemused suure löögi saada. Hiljem tuntakse end halvasti, otsitakse põhjuseid, miks just nii läks, tehakse järeldused ja ollakse targemad.
Võitmise nimel võidakse minna ekstreemsusteni, mis viivad diskvalifitseerimiseni, kui vahele jäädakse. Dopingu kasutamine, sportlase eksportimine teisest riigist, ebasportlik käitumine ja ületreenimine – just need kahjustavad sportlase enda mainet hiljem, kui saadakse teada reeglitevastasest käitumisest või tulemused on halvad. Võit ei ole väärt iga hinda, aus võistlus on väärt isegi halba kohta.
Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»
- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.
- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.
- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.
- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.
- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.