Rait Mattias Salvani olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Jelena Glebova Vancouveri olümpiamängudel. Foto: RAIGO PAJULA/PM/SCANPIX BALTICS

Sport on valdkond, millega meist paljud peaaegu igapäevaselt kokku puutuvad, kas siis otseselt või lähedaste kaudu. Kui võtame sporti kui aruteluteemat, siis tõenäoliselt troonib ta kõige kõrgemal positsioonil, või siiski jääb poliitikale alla. Hea küll, ilm on arvatavasti veel suurema hulga inimeste mõtteis, eriti  Eestis, kus me pole sellega peaaegu mitte kunagi rahul.

Miks on aga sport meie jaoks nii intrigeeriv teema? Võib-olla oleme tänapäeval spordiuudiste- ja skandaalide ülevoolavuse valguses hakanud unustama spordi tõelist väärtust ja tähendust?

Kõik kindlasti teavad, et sport on tegevus, mida saab harrastada kes iganes, kus iganes ja millal iganes. Aga kui mainiksin sõna «sport», siis ma olen veendunud, et enamiku inimeste silmade ette kerkib pilt võistlusspordist, millest võtavad osa professionaalid ning kus on mängus suur raha, mille taga on sponsorid. Kuid selles pole midagi halba, sest just see on see, mis on meile huvitav.

Seega on sport aina enam kasvav äriplatvorm, mida kasutatakse ära reklaami eesmärgil. Loogiline järeldus oleks, et ka sportlastele on enamasti eraldatud magusad ampsud seal voolavatest rahadest ning see võib olla põhimotivaator, miks üldse kaalutakse profikarjääri.

Kindlasti tekkis mõnel küsimus, et mis selles halba on, kui mõni professionaal oma töö eest kõrget palka tahab? Muidugi ei ole selles midagi halba, kuid paljud on spordimaastikul väljas selleks, et teenida võimalikult palju. Kui leping on oodatust väiksem, siis enamasti sellest keeldutakse või ähvardatakse isegi karjääri pooleli jätmisega. Kas seda saame siis kutsuda kireks spordi vastu või kõigest ahnuseks suure palgatšeki järele?

Suured lepingud eeldavad teatavasti ka häid tulemusi, mille saavutamiseks on atleedid nõus ükskõik mida tegema. Just nimelt, sportlased kalduvad tihti äärmusteni välja ning kasutavad keelatud võtteid heade tulemuste saavutamiseks. See on äärmiselt ebaeetiline ning aktsepteerimatu igast aspektist vaadates, sest see suretab automaatselt mõõduvõtmiste põhimõtte, milleks on välja selgitada mingil alal selle parim.

Palju patustajad jäävad vahele näiteks olümpiamängudel – iidse traditsiooniga spordivõistlusel, kus võisteldakse paljudel aladel. 1924. aastast peetakse ka taliolümpiamänge, mis tähendab, et peaaegu kõigi spordialade parimad on olümpial esindatud.

Enamasti pole sportlastele olümpia isegi tähtsaim spordivõistlus, näiteks korvpalluritele on tähtsam NBA tiitel, ekstreemsportlastele X-Mängude medal ja ratturitele Tour de France'i kollane liidrisärk. Sellest hoolimata on olümpiamängud toomas igal uuel toimumiskorral juurde uusi alasid, mille üle saab olla ainult hea meel.

Ma usun, et see näitab seda, kuidas iga ala esindajad tahavad võtta osa sellest suurest spordipeost ja kirjutada koos ajalugu. Loodetavasti lisab see fakt tasakaalu teadmisele, et ka olümpiamängudel antakse positiivseid dopinguproove.

Spordivõistlused ei saa enam kunagi olema sellised, nagu nad olid vanasti: ilma suurte rahade, ebaausate võtete ning võrdsete võimalustega mõõduvõtmised. Sport on midagi, milles loeb õiglasel teel teenitud tulemused ja austus. Sport on nüüdseks pääsenud peaaegu igale poole: ärisse, poliitikasse, meediasse ja mis kõige tähtsam – inimesteni, kes seda armastavad.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.