Richard Maala olümpiaessee: võit iga hinna eest?

Londoni Olümpia 2012. Heiki Nabi. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Sport on tegevus, mis pakub pärast kordaläinud treeningut rahuldust. Tänu sellele on inimene õnnelikum ja vähem stressis. Sporti tehes võib tekkida tunne, et tegu on justkui narkootikumiga, milleta enam ei saa, kuna inimese keha vajab adrenaliini ja treeningust tekkinud naudingut. Kui treeningutele peaks tekkima pikk vahe sisse, on tunda, et midagi on puudu ja nii võib muutuda närviliseks või tekkida stress.

Sport on tekkinud, kuna inimestele meeldib omavahel võistelda. Võistlemine aga on tulnud võitlemisest. Kunagi pidi juhi kohale saamiseks võitlema nendega, kes samuti ihaldasid juhi kohta. Sel viisil toimiti muidugi ürgajal, mil alles hakkas inimese mõistus arenema. Hiljem tekkis võistlemine, et oleks võimalus oma oskused proovile panna erinevatel aladel.

Vana-Kreekas tekkisid olümpiamängud, kust sai ka alguse sportlase elukutse. Sel ajal oli võitjaks see, kes end aktiivselt  treenis ja oli geenide poolest andekas. Polnud abivahendeid, mis tõstnuks sportlaste füüsilist võimet. Muidugi oli ka tol ajal nihverdajaid, kes üritasid oma positsiooni tõsta, kui jäid füüsiliselt alla, kuid dopinguvõimalust ei olnud.

Aja jooksul on inimeste teadmised endast ja sellest, et toitainete, hormoonide suurendamine kehas muudab inimesed füüsiliselt veel paremaks ja kiiremini taastuvamaks, paremaks. Varem anti endast parim, et olla teistest ees. Kui ei suudetud olla eesotsas, oldi ikkagi õnnelikud, kuna anti endast parim.

Kui tulid kasutusele dopingud, steroidid ja söögilisandid, mis parandasid füüsilist vormi ja aitasid kiiremini taastuda, hakati iga hinna eest otsima võiduvõimalust. On olemas küll dopingukontrollid ja –piirangud, kuid dopingukasutajad on alati ühe sammu võrra ees.

Kui jälgida profisportlaste elu, on näha, et profisport on muutunud teaduseks. Sportlastel on tähtis teada, mida ja mis ajal nad endale sisse tohivad midagi süüa. Ka toidulisandite manustamine peab olema läbi mõeldud, et hoiduda positiivsest dopinguproovist. Peab oskama ka meediaga suhelda, et mitte lolli juttu ajada. Ma ei usu enam nendesse, kellel on jõudu, kuid mõistust mitte.  Kui nad isegi profisporti jõuavad, põruvad nad kiiresti.

Spordist on saanud  inimestele tähtis tegevus, kuna sellega saab rahuldada inimeste vajadust panna end proovile. Enamjaolt on see meeste asi, sest mehed vajavad tegevusi, mis panevad neil adrenaliini käima, muidu poleks nad mehed. On ka mehi, kes jätavad mulje, et nemad seda ei vaja, kuna nad liiguvad vähe ja midagi adrenaliini tekitavat ise ei tee. Sellised mehed saavad oma adrenaliinilaksu ikka kätte sporti vaadates, elades kaasa oma lemmikutele.

Et tänapäeval profispordis etteotsa  saada, peab arvestama ka dopingu ja pingetega, mis  sellega kaasnevad. Seepärast ongi tänapäeva sport ebaaus –  mina küll ei usu, et ükski tänapäeva kuulus sportlane puhas on. Kuid sport on meie elus ikkagi tähtis ja meeldiv tegevus, olgu siis kas dopingut võttes või ausalt võisteldes.

Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»

- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.

- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.

- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.

- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.

- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.