Kauri Kõiv: olümpiaküla meenutab mulle Lasnamäge

Siim Kaasik, Pyeongchang
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pyeongchangi olümpiaküla
Pyeongchangi olümpiaküla Foto: PETTER ARVIDSON/imago/Bildbyran

Eesti laskesuusatajate raudvara Roland Lessing (39) ja Kauri Kõiv (34) peavad Pyeongchangi olümpiamängude laskesuusarada üheks raskeimaks.

Tänane treening peeti üsna rasketes tingimustes. Termomeeter näitas küll talisportlastele pigem harjumuspärast 12 miinuskraadi, kuid teravad tuuleiilid tekitasid tunde, et miinuskraade on vähemalt 20. Ilmselt rohkemgi.

«Eks külm hakkab ikka sõrmedele ning liigutused on kangemad,» tõdes Kõiv pärast treeningut, kust ta lahkus absoluutselt viimase mehena. «Märke külm ei mõjuta, need on ikka sama suured ja sama kaugel.»

Tema koondisekaaslane Lessing kinnitas eelnevat – külma ilmaga tuleb eelkõige näpud soojas hoida. «Kui oled külmaks ette valmistunud, pole häda midagi. Täna tuli lihtsalt veidi rohkem riideid selga panna,» ütles Lessing.

Pyeongchangi laskesuusarada on üks keerulisemaid. Võrreldes 2009. aastaga, kui seal peeti MM, on rada veidi küll kergemaks tehtud. Näiteks on maha lihvitud esimest tõusu ning uuendatud viimast kurvi, mis eelnevalt oli liiga järsk ning põhjustas mitmeid kukkumisi. «Varasemalt siin sõites on rada hästi pehme olnud. Praegu on ta kõva ning sellisel rajal on ikka parem sõita kui suhkru sees,» ütles Kõiv.

Lessingu sõnul läheb olümpiarajal rohkem vaja uisutehnikat ning vähem vahelduvat tõuget. «Rajal on kolm tõsisemat tõusu. Isegi kõige lühemal ringil on poolteist või kaks tõusu. Ütleksin, et tegu on ühe raskeima rajaga. Lahti oma on võib-olla samal tasemel, aga seal võisteldakse harva,» lausus Lessing.

Lisaks kinnitas oma viiendatel olümpiamängudel võistlev veteran, et võrreldes varasemate kogemustega on Pyeongchangi rada sel korral kõvem. «Aga kui tuleb sulailm, siis tuleb võib-olla jälle võimlema hakata.»

Olümpiaküla asub laskesuusatajatest umbes kilomeetri kaugusel. Staadionile ei tulda mitte bussiga, vaid jala. Nii lihtsalt hoitakse aega kokku, sest buss sõitvat võistluspaika ringiga. «Saame tõesti jala kiiremini kohale. Aga ei saa öelda, et jala siia väga mugavalt saaks. Ühes kohas tuleb teed ületades hoolikalt vaadata, et kihutavate autode alla ei jääks. Seda asja saanuks paremini lahendada,» tõdes Kõiv, kellele on tegu kolmandate olümpiamängudega.

Sportlaste jaoks moodustab olulise osa olümpiakogemusest teatavasti olümpiaküla. Millised on laskesuusatajate seekordsed esmamuljed? «Sotši oli kindlasti luksuslikum. Seal oli meil oma maja, suured toad ja seda kohe staadioni kõrval. Ka Vancouveri olümpiaküla tundus minu jaoks ägedam ja rahulikum. Praegune olümpiaküla meenutab mulle veidi Lasnamäge,» ütles Kõiv.

Tõesti, sportlaste kodud pole päris lõpuni välja ehitatud ning leidub ka ehituspraaki. Nii on laskesuusatajate duširuumi laest näiteks vett läbi tilkunud. Palju näinud Lessing aga olümpiaküla kogemust varasematega võrdlema ei kipu, öeldes vaid, et kõik on väga hästi. «Mulle väga meeldib siin, päris ausalt,» vastas Lessing, väikese muigega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles