Eestlased pandi teel olümpialinna proovile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

​Eesti laskesuusatajate olümpiateekond algas parajate katsumustega – esmalt jäi lennureisilt maha pool varustust, seejärel tuli õhtusel treeningul võidelda karmi külmaga. «Kurat küll, näpud on täiesti jääs!» teatasid Kauri Kõiv ja Kalev Ermits pärast paari esimest suusaringi kui ühest suust. Kõiv oli absoluutselt viimane, kes Alpensia tiiru õhtus – kohalik aeg näitas siis 21.45 – viimased lasud tegid.

«Keha soojaks saamisega läks aega. Aga märgid on ikka sama suured ja sama kaugel,» ei teinud Kõiv lõpuks ilmast numbrit.

«Kraadiklaas näitab küll -12, aga lõikav tuul muudab enesetunde vähemalt -20 vääriliseks,» tõdes laskepaigas jalalt jalale tammunud treener Indrek Tobreluts. «Aga ma ei usu, et külm võistluste ajal määravaks teguriks saab. Paar-kolm päeva kohanemiseks on täiesti piisav. Pealegi ennustab pikem prognoos ilma soojenemist.»

«Põhiline on näpud soojas hoida ja tavalisest veidi rohkem riideid selga panna. Mind külm ülemäära ei häirinud,» lausus Eesti delegatsiooni eakaim (39-aastane) ja kogenuim (viies olümpia) liige Lessing rahumeelselt.

Kui elavhõbedasammas küünib kõigile olümpiasportlastele ühesugusele tasemele, siis ühe endast sõltumatu pisieelise pidid eestlased rivaalidele juba andma. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles