Meelis Koskaru olümpiaessee: võit iga hinna eest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meile räägitakse päevast päeva tuhandeid spordilugusid. Nii teleri kui ka raadio vahendusel, otse staadionil ja spordihallis. Õpetusi ja teadmisi jagab üks põlvkond teisele.
Külastasin 1988.aasta olümpiatalvel onu sooja ja lahket kodu Tootsis. Talv oli külm ja lumine, küllap seetõttu ongi Virumaalt alanud pikk teekond 9-aastasele poisikesele meelde jäänud. Kui hästi võib maitseda toit pärast tööd, rasket pingutust ja pikka teekonda ning kui hästi võib meelde jääda kohe 30 aasta tagune Allar Levandi pronksivõit Calgary taliolümpialt. Talimängud Kanadas tähistavad poisikese esimesi mälestusi suurest spordipeost ja killukesi külalislahkusest. Toidulaual leidunud kihilisest sibulast võib rääkida kui mitmetahulisest spordielust – kui erinevad on spordimaailma tõed ja arusaamad isegi nüüdisaegsete olümpiamängude algataja Pierre de Coubertini olümpiaprintsiibist «Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt», lähtudes. Kellele tähendab võit kõike – eesmärgipäraseid treeninguid läbi tule ja vee ning kellele on sport vaid üks eneseteostusharrastus.
Pärast Calgary talimänge sai poisike must-valgest telerist nähtud spordipildist innustust: jooksis, mängis palli, suusatas ja proovis veel paljusid spordialasid. Avastas end ja laia maailma. Püstitas hoovi väravad ja tagus külapoistega vutti. Lõikas vanal plekkämbril põhja alt, püstitas kuuriseinale ja loopis ämbri palle täis. Paar kilomeetrit järveni ujuma minnes möödus joostes, jalutades või rattaga sõites. Rohtunud liivakast kaevati hargiga üles ja hüpati kaugust. Kasvas ramm ja karastus keha.
Mida peeti oluliseks? Kas võitu või osavõttu? Loomulikult võitu! Tol hetkel ei andnud kasvav organism ka treeningutel asu ja võitles sealgi pingutades. Samas toimus tegevus mängeldes. Sport oli õues ja toaski. Eelkõige hinges. Võistlustandril heideldi ainult võidu eest. Selle nimel kakeldi ja seisti nii endi kui ka võistkonna eest. Ei kakeldud rahvuse või külatasandil. Kakeldi võidu nimel.
Lööge meile värav, me lööme rohkem! Et võita! Pallimäng kasvatas. Jalgpallimängust kasvas huvi sujuvalt pikamaajooksu vastu ja poisike avastas, et tippu küll ei jõua, kuid taipas, et tähelepanu osutatakse ka viimastele. 17-aastase koolipoisina avastasin 1995.aastal Tartu Maratoni, teadmata veel 63km pikkuse suusadistantsi omapäradest, suusatehnikast ja paljudest muudest teguritest. Aga poisikesest oli noormees sirgunud, tahe oli olemas, suusad ja kepid ka. Võitu oli raske loota, aga alustatu tuli vähemalt lõpuni viia. Et võita, tuleb osata ka kaotada.
Noormees kasvas suuremaks, koolile järgnes ajateenistus ja jätkuv huvi spordi vastu. Kordumatud olümpiamängud nii talvel kui ka suvel olid nähtud teleri vahendusel ja paljud olümpiaraamatud loetud maailma avardamiseks. Unistus olümpiavõidust püsis, kuid millisel alal? Tänapäeva eestlasena pikamaajooksus olümpiavõitjaks? Reaalselt ju tarkust taga ajades mõistsin, et seda ei juhtu, kuid treenisin sellegipoolest kooli, pere ja töö kõrvalt edasi ning viskasin isiklikust sõnavarast «katkestama» välja.
«Võitjad ei katkesta kunagi ja katkestajad ei võida kunagi», seda Vince Lombardi tsitaati võivad isikliku motona kasutada nii mõnedki harrastusjooksjad, kes varvast stardijoonele asetades on veendunud, et ettevõetud teekond tuleb lõpuni joosta.
Lühematelt jooksudistantsidelt liikusin pikematele ja avastasin maratoni. Võimalik, et 27-aastase mehe kiiruslikud võimed kohtusid kogemuse ja vastupidavusega. Selleks huvitavaks leiuks osutus maratonijooks. Maraton on piisavalt pikk teekond, kus hinnatakse nii võitjaid kui ka kaotajaid. Viimaseid õigemini polegi. Kas joosta mõnevõrra tervisega riskeerides kiiresti või jõudusäästvalt aeglaselt? Kas treenida võidu või tervise nimel? Poisikesest kasvanud mees vastab vankumatult, et telerist olümpiavõitjaid hinnates on pisar imetlusest küll palgel, kuid iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja jätkaku sporditegemist tervise nimel. Vanemana tuleb leida õige treeningtasakaal, et suudaksid maratoni läbida, sõprade imetlust pälvida ja tervis korras hoida!
Võit iga hinna eest? Jah, kindlasti. Oled sa esimene või viimane, maratonijooksus tunned end alati võitjana. On uskumatu elamus finišeerida näiteks 1500. kohal Stockholmi või Müncheni olümpiastaadionil. Sind tunnustatakse ja sulle plaksutatakse nagu olümpiavõitjale! Oled väsinud ja liigutusest on pisarad palgel, kui meenutad samadel staadionitel toimunud suurmänge. Kõik ei suuda hüpata nii kõrgele kui Jüri Tarmak, kõik ei suuda joosta nii kiiresti kui Jüri Lossmann ja kõik ei suuda tõsta sama palju rauda kui Jaan Talts, kuid oma tervise eest suudame me kõik hoolitseda! Tervis on see, kus sporti tehes võidame. Võit iga hinna eest! Tervise hinna eest!
Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»
- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.
- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.
- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.
- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.
- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.