Üllatuskuld Krüger: lihtsalt lamasin kõhuli, käes murdunud suusakepp

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Simen Hegstad Krüger

FOTO: ODD ANDERSEN/AFP

Meeste murdmaasuusatamise suusavahetusega sõidu olümpiavõitjaks tuli 24-aastane üllatusmees Simen Hegstad Krüger, kes juba distantsi alguses kukkus. 5 km enne lõppu suutis norralane aga rünnata ning tuli olümpiavõitjaks. Pressikonverentsil oli Krüger mõistagi joviaalses tujus. 

Mida kukkumisest arvasid? 

«Mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Murdsin suusakepi ka ära. Teadsin, et tegu on pika võistlusega. Esimesed ringid olid väga kiired, olin pärast klassikaosa väga väsinud. Pärast suuskade vahetamist tundsin end jälle hästi ning teadsin, et mul on taas võimalus võidelda ning otsast alustada.

Olin kukkumise peale vihane. See oli minu esimene olümpiavõistlus ja see algas kõige kohutavamal viisil. Proovisin jääda rahulikuks. Kui oleksin pärast kukkumist liiga kiiresti sõitnud, poleks mul lõpuks energiat olnud teisi kinni püüda.

Pean teisi norralasi tänama, et nad mind kinni ei püüdnud

Ma ei tea, mis juhtus. Ma lihtsalt lamasin oma kõhu peal, käes murdunud suusakepp. Proovisin lihtsalt värskelt alustada.»

Kas arvasid pärast kukkumist, et kõik ongi läbi?

«Jah, arvasin. Kuid proovisin need mõtted peast pühkida. Teadsin, et tagasitulek saab olema väga raske. Kui lõpuks grupis kiirus langes, teadsin, et olen tagasi mängus. Õnneks oli paar kutti, kellega sain koos sõita, moodustasime hea grupi.»

Simen Hegstad Krüger

FOTO: CARL SANDIN/imago/Bildbyran

Kas plaan oligi uisuosal rünnata?

«Ma teadsin, et uisuosa on minu tugevaim külg. Proovisin esimesel kahel ringil veidi energiat säästa ja grupis püsida. Teadsin, et grupis on päris kiired suusatajad, pidid neist enne finišit lahti saama. Kui sain paarimeetrise edu, teadsin, et nüüd pean panema.

Mõlemad kutid minu kõrval (osutab hõbeda võitnud Martin Johnsrud Sundbyle ja pronksmedali võitnud Hans Christer Holundile - toim) oleksid võinud mind kinni püüda, aga nad lasid teistel tööd teha ja pean neid selle eest tänama, et nad mind kinni ei püüdnud.»

Tagasi üles