Kelly Sildaru: saan edasi suusatada. Ka olümpiatel.
Postimehe olümpiaajakirja lugu!

  • Sildaru sõbrad ja konkurendid jagavad laupäeva varahommikul olümpiamedale
  • Kas tulevikus on Sildarul rohkem olümpiaalasid?
  • Freestyle-suusatamine oli varem eestlase jaoks nagu kaelkirjak Riia loomaaias

Kelly Sildaru

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Plaan nägi ette, et 17. veebruari hommikul kell 6 vaatab terve Eesti Kanal 2-st freestyle-suusatamise naiste pargisõidu finaali, kus 16. sünnipäeva tähistav Kelly Sildaru lustib (justnimelt lustib, mitte ei võitle või heitle või rüga!) Pyeongchangi taliolümpiamängude kuldmedali nimel. Et kuigi päikesetõusuni on veel kaks tundi aega, valgustavad Eestimaad akendes põlevad tuled.

Umbes nii, nagu 30 aastat tagasi, kui Allar Levandi Calgary olümpiamängudel pronksmedali võitis. Ainult selle vahega, et kui toona vaadati esimestest, 1924. aastal Chamonix’s peetud taliolümpiamängudest saati kavva kuulunud läbinisti põhjamaist kahevõistlust, siis nüüd olnuks teleka ette naelutajaks alles teist korda olümpiaprogrammis nähtav pargisõit. Algosadeks lahustatuna koosnevad mõlemad spordialad suusatamisest ja hüppamisest, aga erinevad valmiskujul teineteisest totaalselt.

Eesti spordisõbra jaoks oli freestyle-suusatamine pikalt nagu kaelkirjak Riia loomaaias – tead, et ta on olemas ja iga mõne aasta tagant vaatad üle, aga olematu isikliku kontakti tõttu puudub sügavam hingesugulus. Erinevalt näiteks Tallinna loomaia jääkarupojast, kes on ju täiega oma jope

Veel 30 aastat tagasi raputasid spordisõbrad uskmatusest pead, kuuldes, et olümpiamängudel hakkavad võistlema trikisuusatajad. 1992. aastal olümpiamängude kavva võetud freestyle– suusatamine tundus midagi robustset, kuid on praeguseks üks enimvaadatumaid talialasid. Sest kes ei tahaks näha judinaid tekitavaid hüppeid ning saltosid, sekka mõnd hirmuäratavat kukkumist!

Eesti spordisõbra jaoks oli freestyle-suusatamine pikalt nagu kaelkirjak Riia loomaaias – tead, et ta on olemas ja iga mõne aasta tagant vaatad üle, aga olematu isikliku kontakti tõttu puudub sügavam hingesugulus. Erinevalt näiteks Tallinna loomaia jääkarupojast, kes on ju täiega oma jope. Homie. Olukord muutus 2015. aasta detsembris, kui Sildaru võitis Dew Touri ja vallandas koduvabariigis Kellymaania.

Kui isegi triki switch double cork 1080 olemusest (kahekordne salto kolme ümber telje pöördega, kusjuures hüppesse minnakse või maandutakse selg ees) täielikult aru ei saa, ajavad Sildaru X-mängude tiitlid ikka uhkusest rinna kummi. Seda enam oli Sildaru septembris saadud põlvevigastus rahvuslik katastroof, sest purunes lootus, et saame pärast 2008. aastat jälle olümpiakulda tähistada.

Parki eristab rennist alati erinev rada

Sildaru on mõistagi olümpialt eemale jäämise tõttu kurb, aga on suutnud ajaga olukorra tõttu leppida. Pigem on ta kurb, et hooaeg jäi vahele.

Phoenixi ekstreempark Pyeongchangis

FOTO: MARTIN BUREAU/AFP

«Aga ma olen veel nii noor ja saan edasi suusatada. Ka olümpiatel. Midagi hullu pole juhtunud,» ütleb Kelly, kes on ka nelja aasta pärast toimuva Pekingi olümpia aegu kõigest 19-aastane.

Olümpia eel on ka paljud Sildaru konkurendid vigastustega hädas. «Päris palju on neid inimesi, kellele põlv häda teinud,» räägib Kelly.

«2014. aasta Sotši olümpia eel oli Maggie Voisinil ristatisidemega probleeme (olümpialt jäi ta siiski eemale kannavigastuse tõttu – toim),  Kaya Turskile tegi põlv häda,» lisab isa ja treener Tõnis Sildaru. Turski teataski oktoobris, et lõpetab pärast tosinat erinevat operatsiooni oma keha kurnamise ning Pyeongchangi ei pürgi. Sotši olümpiamängud samuti põlvevigastuse tõttu vahele jätnud ning sellele järgnenud kolmel hooajal nii põlve ristati-kui külgsidemeid lappinud norralanna Tiril Christiansen peaks aga rivis olema.

Maggie Voisin

FOTO: MATTHEW STOCKMAN/AFP

Pargisõidu olümpiavõitjat ei taha aga perekond Sildaru ennustama hakata. «Kaarte ma laiali laduma küll ei hakka,» muigab Kelly. Tõnis lisab, et on oma vitsad korra saanud. «Kui Sotšis pakuti, kas võidab Lisa Zimmermann või Kaya Turski (esimene freestyle-suusataja, kes tegi naiste konkurentsis switch 1080 triki), siis tegelikult ei pääsenud kumbki finaaligi. Dara Howelli võitu poleks ma elu sees arvanud! Eks see ongi spordi eripära. Jalgpallis ju samamoodi: võid olla tugev meeskond, aga saad finaalis ikka 0:4 kolaka. Spordis on kõik võimalik, ekstreemspordis eriti,» räägib ta.

Naispargisõitjaid, kes ka rennisõiduga tegelevad, pole palju. Õigemini on neid peale Sildaru vaid üks – ameeriklanna Devin Logan. Tõnis selgitab, et kuigi esmapilgul tunduvad alad üsna sarnased ja osaliselt on seda ka trikid, on rennisõidutehnika hoopis teistsugune. «Lisaks on pargisõit tunduvalt loomingulisem, sest seal on alati uus rada. Renn on alati ühe ja sama kujuga ning täpselt raamides,» selgitab ta. «Eks sellest sõltubki, mis kellelegi sobib.»

Kaarte ma laiali laduma küll ei hakka

Vigurhüpped – akrobaatika suuskadel

Kui pargisõit ja rennisõit on nutiajastu laste ehk uue koolkonna lemmikud, siis vana kooli austajad armastavad Tõnis Sildaru sõnul vigurhüppeid ja küngaslaskumist.

«Aasias on vigurhüpped eriti tugevad,» räägib ta. Ometi on see ala näiliselt väga sarnane järjest populaarsemaks muutuva Big Airiga, kus tähtis on üks võimalikult tehniliselt keerulise, kuid stiilipuhta sooritusega hüpe. Vigurhüppajad ja Big Airi mäest alla tuhisevad sportlased peavad ise neid alasid täiesti erinevaks.

«Vigurhüpped on puhas akrobaatika, kus tähtsad käte ja jalgade sirutused, Big Air on natuke vabam. Vigurhüpetes õpitakse enamasti ära üks hüpe ja kogu aeg tehakse identset liigutust – sõidetakse hüppesse otse ja keeratakse vaid ühele poole, mingeid selg ees või vasakule-paremale hüppeid ei tehta. Big Air on mitmekülgsem ja oluline on loovus,» selgitab Tõnis.

Kong Fanyu naiste vigurhüpetes

FOTO: LOIC VENANCE/AFP

Muidu skeptilised olümpiaisad nägid, et Big Air kogub üha populaarsust ning Pyeongchangis kuulub see esimest korda programmi, kui selles võistlevad lumelauasõitjad. Et just pärast esimest katsetust lumelaual jõudis olümpiakavva ka freestyle-suusatamise rennisõit, ei tasu pahaks pidada šansse, et Pekingis võistlevad Big Air’is medalite nimel ka suusatajad.

Ometi ei usu Sildarud, et vigurhüpped Big Air’iga asendatakse. «Aasias on vana kooli koolkond nii suur, et vaevalt enne Hiina olümpiamänge vigurhüpped välja võetakse. See on ju nende medaliala,» sõna Tõnis.

Sulatõsi. Hiinlased tähistasid oma esimest taliolümpiamängude suusaalade kuldmedalit 2006. aastal Torinos. Kui eestlasi rõõmustasid toona murdmaasuusatajad Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu, siis hiinlaste pilgud olid naelutatud vigurhüppajale Han Xiaopengile. Nüüd teeniti hõbe-ja pronksmedal.

Tagasi üles