Suusataja avameelne ülestunnistus: lõpujoont ületades pole ma sageli täielikult teadvusel (1)
21. veebruar 2018, 09:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA murdmaasuusataja Jessica Diggins meenutab raskeima distantsi, laupäeval peetava 30 km ühisstardist klassikasõidu eel, et tihti pole ta pikka sõitu lõpetades isegi täie teadvuse juures. Diggins ja tema paariline Kikkan Randall on medalisoosikud ka täna toimuvas sprinditeates.
«Kuid meie nimetame seda teist tüüpi lõbuks, sest algul on see valus, aga kui sa pärast oma sõidule tagasi mõtled, siis leiad: vau, ma suutsin nii kõvasti ennast sundida! Ei suuda uskuda, et tulin toime!» rääkis Diggins. «Nii tekib uhkustunne oma saavutusest.»
Diggins kirjeldas, et kui ta sunnib oma keha võitlema viimase piirini, siis ta enda ümber suurt midagi ei näe ja silme ees keerlevad roosad ja kollased värvid.
Ma ei ole näinud roosat ja kollast, aga silme ees mustaks läheb küll
«Ma ei tea, kas see on suurepärane või mitte, aga oman võimet ennast maksimaalselt sundida ning tean, kuidas kannatada ja valuga toime tulla. Aga nii on ka teiste murdmaasuusatajatega. Finišis on kõik omadega läbi. Oled kogu energia sajaprotsendiliselt ära kulutanud,» rääkis Diggins.
Austraallanna Callum Watson lisas, et tema pingutus ei ole nii värvikas. «Ma ei ole näinud roosat ja kollast, aga silme ees mustaks läheb küll,» rääkis Watson
«Finišis viskad end pikali ja siis mingi hetke tunned, et sa ei ole seal, kus sa tegelikult oled, vaid mingis muus paigas. Küsimus on ka selles, et kui sa finišis tunned, et jõudu jäi üle, siis sa pole õnnelik, sest parim jäi andmata. Sellepärast kõik pingutavadki maksimaalselt, et nad endale pettumust ei valmistaks.»