Postimehe aruanne: kuidas naised Pyeongchangis olümpiahoki ära päästsid! (1)
/nginx/o/2017/05/24/6703101t1ha414.jpg)
22. veebruar 2018, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/02/22/7610311t1h9a59.jpg)
Pyeongchangi taliolümpiamängude naiste jäähokiturniiri lõpetas oivaline finaalmatš kahe tippkoondise, Kanada ja USA vahel. Võitja selgus alles karistusvisete seeria esimeses lisavoorus ning selleks oli USA, kelle võiduskooriks märgiti 3:2 (1:0, 0:2, 1:0, 0:0, 1:0).
Postimees käis Gangneungi jäähokihallis peetud kohtumist kajastamas ja sai vastused järgmistele küsimustele.
Kuidas vinge finaal täpselt lahti hargnes?
Avakolmandikul teenis Kanada kolm 2-minutilist eemaldamist ning viimase neist kasutas USA ka ära, kui Hilary Knight viis nad 26 sekundit enne sireeni juhtima. Kanada viigistas kohe teise kolmandiku alguses (Haley Irwin) ja asus siis 2014. aasta olümpia finaalmängus lisaajal võiduvärava visanud Marie-Philip Poulini tabamusest juhtima.
Viimane kolmandik kulges USA kergel domineerimisel ja 6.21 enne lõppu, kui Kanada valis vahetuseks ebamõistliku hetke, leidis Kelly Pannek hea sööduga Monique Lamoureux-Morando, kes Kanada puurivahi Shannon Szabadosega silmitsi jäänuna tabas - 2:2! 20-minutilisel lisaajal väravaid ei nähtud, kuigi viimased 1.35 arvulises ülekaalus mängida saanud Kanada oli korraks väga lähedal.
Võitja selgus seega karistusvisete seerias, mis oli viie paari järel viigis 2:2. Täpselt nagu jalgpallis, jätkus seeria äkksurma põhimõttel. USA poolt läks kuuendana viskama Jocelyne Lamoureux-Davidson ja tabas, mis tähendas, et Kanada vajas samuti väravat. Vastutuse võttis abikapten Meghan Acosta, kes oli seerias juba korra tabanud (erinevalt jalgpalli penaltiseeriast võib jäähokis saata mängija kordusviskele kohe, kui viiene tavaseeria on läbi), aga kelle soorituse USA väravavaht Maddie Rooney seekord tõrjus.
USA võitis oma esimese olümpiakulla pärast 1998. aasta Nagano finaali, kus finaalis alistati Kanada 3:1 alistati. Kuigi kõik järgnenud neli naiste jäähoki olümpiakulda kuuluvad Kanadale, on mängu valitsev jõud olnud USA, kes võitnud alates 2005. aastast peetud 10 MM-turniirist suisa kaheksa. Õnnetu seeria olümpiatel lõppes nüüd Pyeongchangis.
Mis tegi naiste finaalist Pyeongchangi taliolümpia jäähokivõistluste seni parima matši?
Ühelt poolt muidugi sportlik põnevus, mis oli kõrge, nagu Kanada ja USA naiskondade duellides kombeks (teist olümpiafinaali järjest oli seis normaalaja järel viigis!). Aga eelkõige ikkagi publik, mida oli (erinevalt eilsetest meeste veerandfinaalidest) rohkesti, mis oli kirglik ja – eriti tähtis! – asjatundlik.
Silma järgi hinnates tundub olümpiaturism olevat USA-s ja Kanadas levinum elustiil kui mujal maailmas. Põhja-ameeriklased on olümpial alati suurearvuliselt kohal ning nüüd, kui panused kõrged, kasutati naudinguga ära võimalus tribüünil teineteisega rammu proovida. Kanadalasi oli hallis rohkem, aga USA toetajad proovisid arvulist vähemust kompenseerida häälekusega ning kohati väga edukalt. Gangneungi jäähokihallis valitses tõeline tipphokiatmosfäär.
Näiteks kui lisaaja eel kõlas hallis ilmselt maailma kuulsaim jäähokilaul, Kanada folkartisti Stompin' Tom Connorsi «The Hockey Song», siis laulsid mõlemad meeskonna toetajad refrääni rõõmsalt kaasa.
«Oh, the good ol’ Hockey game,
is the best game, You can name!
And the best game You can name,
is the good ol’ Hockey game!»
Mis muudab naiste jäähoki meeste mängust võluvamaks?
Kuna väljak on sama suur, aga naismängijate füüsiline võimekus selgelt väiksem – gabariidid, jõud ja kiirus jäävad meestele oluliselt alla –, pääseb tehniline osavus oluliselt rohkem maksvusele. Lisaks on naiste jäähokis vastase rammimine keelatud (selle eest määratakse karistus), mis muudab mängu iseloomu sootuks teiseks, sest mängijatel puudub võimalus valesti ajastatud sööstu kehakontaktiga kompenseerida.
Eilsed meeste veerandfinaalid (erandiks ühepoolne OAR – Norra) olid samuti võitluslikud ja tasavägised matšid, aga erinevalt neist mängudest polnud toores jõud naiste finaalis sedavõrd kõva valuuta. Reeglid sunnivad rõhuma osavusele, jõudu saab kasutada vaid kombineerituna tarkusega (näiteks õige kohavalik kaaslasele katte tegemiseks).
Poola spordiajakirjaniku Michal Bialonskiga mängu järel mõtteid vahetades märkis ta, et paralleelid maailma kahe parima naiskonna ja kunagise, Punase Masina hüüdnime kandnud Nõukogude Liidu meeskonna vahel pole asjakohatud. «Naiste jäähoki on meeste omast täiesti erinev mäng. Tehnilise meisterlikkuse suur roll meenutab natuke endiste aegade meeste jäähokit,» tõdes Bialonski.
Mehed peavad poolfinaalides ja medalimängudes kõvasti pingutama, et Pyeongchangi ei läheks samamoodi nagu neli aastat tagasi Sotšis, kus terve jäähokiturniiri konkurentsitult kõige ägedamaks matšiks oli naiste finaal Kanada - USA. Ameeriklaste esimene kuld pärast Naganot (1998).
— Ott Järvela (@ottjarvela) February 22, 2018