Tallinlannast olümpiahõbe Postimehele: armastan Eestit, aga olen meeletult õnnelik, et esindan Venemaad (19)

Olesja Lagašina
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Natalja Zabijako.
Natalja Zabijako. Foto: AFP / Scanpix

Eestis oma iluuisutajakarjääri alustanud ja mitu korda sinumustvalge lipu all maailmameistrivõistlustel osalenud, 2014. aastal Moskvasse elama asunud ning koos oma partneri Aleksandr Enbertiga hiljutistel taliolümpiamängudel Venemaa olümpiasportlaste koondise ridades võistkonnavõistluses hõbeda pälvinud Natalja Zabijako meelest on tänapäeval spordist saanud ellujäämiskunst. Ellu aitavad jääda treenerid, arstid, massöörid, korralik toit ja taastumine, see kõik aga maksab palju.

Natalja Zabijako ja Aleksandr Enbert sõitsid end Pyeongchangis hõbedale.
Natalja Zabijako ja Aleksandr Enbert sõitsid end Pyeongchangis hõbedale. Foto: AFP / Scanpix

Milline on teie peamine kogemus lõppenud olümpiamängudelt?

Olümpiamängud pakkusid mulle rohkelt positiivseid emotsioone, mida ei ole võimalik sõnades väljendada. Ja lisasid veel tohutult motivatsiooni ja soovi edasi areneda, püüelda uute sihtide poole.

Kas Venemaa iluuisutamiskoondises valitses küünarnukitunne? Kas toetati neid, kes n-ö läbi kukkusid, või oodati meeskonnalt palju enamat ja oldi «altvedajate» peale pahased?

Me toetasime üksteist, sest olime meeskond! Riielda võivad treenerid, kui seda vaja on, aga koondisekaaslaste ja kõigi teiste poolt kostsid ikka ainult julgustavad sõnad.

Kas oli ka tunda erilist survet seoses dopingukontrolli või veel millegagi?

Mina isiklikult küll mingit tugevat survet ei tajunud.

Kui lihtne teil on ennast kõrvalistest asjadest lahti rebida ja keskenduda ainult oma programmile, ja kas on ka mingi retsept, kuidas paremini lõõgastuda ja enne esinemist õige meeleolu saavutada?

Enne, kui võistlusel jääle lähen, püüan veeta päeva täiesti tavapäraselt. Ma ei tõmbu endasse, ei eraldu muust maailmast, ei lülita isegi telefoni välja. Elan täiesti tavalist elu. Treeningu järel lähen hotelli, ja kui vahe on pikem, jõuan puhata, lugeda, süüa, siis veidi jalutada, filmi vaadata... Paar tundi enne esinemist hakkan soengut ja meiki tegema.

Mis teile iluuisutamise juures kõige enam meeldib ja on teil ka muid lemmikspordialasid?

Iluuisutamist armastan ma täielikult ja tervikuna, iga elementi. Õhkuhüppeid ja tagasilangemisi, jõu- ja adrenaliinipuhanguid, metsikut väsimust, ilu ja raskusi, sedagi, et kõige sellega kaasneb mõnikord üüratu rõõm, mõnikord aga kurbus ja nukrus. Armastan seda, et kui tõused pjedestaalile, haarab sind uskumatu eufooria ja näed treenerite, sugulaste, lähedaste silmis piiritut rõõnu.

Ma armastan üldse sporti. Meeldib kergejõustik, jooksmine. Väga köidavad surfamine, lumelauasõit ja teised ekstreemsemad alad. Kunagi proovin hobi korras kindlasti ära kõik need adrenaliinirohked spordialad, millega traumaohu tõttu pole praegu mõtet tegeleda.

Kes teie kostüümid välja mõtleb, kas te ise ka selles osalete ja kui palju selline kostüüm üldse maksab?

Kostüümide kallal näeme ühiselt vaeva. Selle juures arvestatakse nii treenerite ja õmblejate kui ka minu ja mu partneri Saša arvamust.

Teile sobivad lüürilised kavad, aga kas te pole kunagi tahtnud proovida midagi hoopis teistsugust, näiteks sõita AC/DC saatel? Kuidas te üldse oma kava kokku panete?

Kommentaarid (19)
Copy
Tagasi üles